Eesti naiste võrkpallikoondise lõpetas Minskis toimunud Euroopa meistrivõistluste valikturniiri 1:3 (15:25, 25:23, 17:25, 22:25) kaotusega Šveitsile. Neljast mängust jäi meie naiskonna saldoks paraku neli kaotust ning unistus teisest järjestikkusest EM-finaalturniirist kustus.
Tõeliselt ilusat ja enesekindlat võrkpalli suudeti sisuliselt näidata vaid kahe esimese kohtumiste alguses. Valusaimaks hetkeks kujunes kahtlemata esimeses ringis Šveitsi vastu mängitud viienda geimi lõpp. Eesti juhtis veel seisul 13:8, kuid kaotas geimi 14:16 ning mängu 2:3.
Turniiri kokkuvõtteks võib ilmselt öelda, et valesti läks kõik, mis valesti minna sai. Enamasti olid Eesti servid vastastele lihtsaks saagiks, samas enda vastuvõtt jäi võrgust kaugele. Isegi healt vastuvõtult juhtus sageli nii, et sidemängija ja ründajate vahel jäi mõistmisest puudu. Ebakindlus paistis mitmel puhul välja isegi võrgu kohal olevate lahtiste pallide punktiks löömisel. Kui otsida positiivset, siis mänguaega teenisid noored mängijad nagu 19-aastane Karolina Kibbermann ja 16-aastane Kadri Kangro. Lisaks neile tõusid koondise juures esile Laura Parts, Silvia Pertens ja Merilin Paalo.
Enne turniiri oli palju juttu sellest, et ettevalmistusaeg jäi napiks. Ka kontrollmängudega ei läinud just hästi – Slovakkia naiskonnas avastati kõhuviirus ja kahe planeeritud kontrollmängu asemel õnnestus pidada vaid üks sõpruskohtumine. Koondise kapten Julija Mõnnakmäe liialt mängupraktika puudumise taha ei poe: „Võib-olla jäi midagi selle taha, et ei pidanud kontrollmänge, aga samas kõikidel oli sama seis, mis meil. Hetkeolukorras olid vastased lihtsalt paremad ja nii ongi. Meil ei jätkunud stabiilsust. Kui suutsime mänguplaanist kinni pidada siis võitsime geime. Aga ma ei taha üldse vabandusi otsida.“
Ühe olulise aspektina tõi 30-aastane sidemängija välja ka asjaolu, et uue treeneri ning uue süsteemiga pole veel lõpuni kohanetud. Sisuliselt on Lorenzo Micelli käe all treenitud eelmisel suvel kaks kuud ning sellel suvel lisaks kolm nädalat. Uues mängujoonises kapten siiski ei kahtle.
„Kindlasti on konkreetne põhjus, miks selline süsteem on meie võistkonna jaoks valitud. Usun, et treeneritel on see hoolikalt läbi mõeldud. Meil pole 2-meetriseid mängijaid, kellega oleks saanud ehk teistsugust süsteemi mängida. Lõppenud turniir ei õnnestunud, aga ei saa öelda, et see süsteem kunagi ei õnnestuks,” selgitas ta.
Kui eelmises tsüklis oli EM-pileti teenimine pigem meeldiv üllatus, siis sellel korral öeldi enne Minskisse lendamist otse välja, et eesmärgiks on teist korda järjest jõuda suurturniirile. Kui palju avaldas selline surve või peale pandud pinge võistkonda? „Kindlasti oli pinge peal. Kui juba korra sellisele turniirile saad, siis eesmärgid ei tohi väiksemad olla. Meil oli kindel eesmärk edasi saada. Oleme väga pettunud. Pinge käib spordi juurde, sellega peab hakkama saama.“ Samas kinnitas pärnakas, et kõik võistkonnaliikmed olid väga pühendunud ning andsid endast sellel valikturniiril 100 protsenti.
Vaatamata ebaõnnestunud valikturniirile pole koondisesuvi naiste jaoks lõppenud. Juba kahe nädala pärast algab Euroopa Hõbeliiga alagrupiturniir Bosnia ja Hertsegoviinas. Kui finaalturniirile pääs jäi püüdmatuks, suunatakse peamine energia just sellele turniirile.
„Võtame selle kogemuse ja tehtud vead kaasa. Need kaotused õpetasid vaimselt, füüsiliselt, tehniliselt ja ka võistkonnana. Ees ootab nüüd Hõbeliiga ja lähme sellest maksimumi võtma,” lisas Mõnnakmäe lõpetuseks.
