Tartu Ülikool/Bigbanki naiskond teenis nädalavahetusel Balti liigas kolme võidu kõrvale hooaja teise kaotuse, kui jäi koduväljakul kindlalt 0:3 (18, 17, 17) alla Riia Võrkpallikoolile. Võrdluseks, eelmisel hooajal sai Tartu põhiturniiril ja play-off’is 18 mänguga kokku neli kaotust.
Valitseval Eesti meistril ja Balti liiga finalistil jäi seljataha tõepoolest keeruline nädal, sest teisipäeval saadi Audentese SG/Noortekoondisest jagu alles viiendas geimis ning neljapäeval kaotati treeningul üks naiskonna liidreid, nurgaründaja Ingrid Kiisk, kelle sõrmeluu läks liigesest välja. Olukorras, kus naiskonnal puudub niigi erinevalt peamistest tiitlipretendentidest TalTech/Tradehouse’ist ja Riiast võimas rünnakuliider (TalTechil Eesti koondislane Kristel Moor ja Riial Läti supertalent Marta Levinska), mõjus rünnakul suurt vastutust kandva Kiiski vigastus eriti valusalt.
“Tänane mängupilt oli arglik,” tõdes Tartu naiskonna peatreener Kristjan Kais pärast pühapäevast kaotust Riiale. “Eks Ingridi vigastus jättis ka jälje, aga me kuidagi ei saanud servil ega ka muudes elementides oma mängu käima. Olime ehk liiga ettevaatlikud – pidanuks rohkem riske võtma. Vastane tegi oma asjad ära. Midagi üllatavat nad iseenesest ei teinud, aga meie lihtsalt ei suutnud mängida oma mängu.”
Kas kehv mängupilt on tekkinud enesekindluse puudumisest? “Ilmselt küll,” vastas Kais. “Mainisin ka ise võistkonnale enne mängu, et oleme serviga palju patustanud tänavu. Ütlesin, et proovime põhireegleid järgida ehk mitte kahte järjestikust serviviga teha jne. Aga ilmselgelt tõmbas see (jutt) selle servi nii ümmarguseks. Ainult Renate (Pikk) pani viimases geimis lõpus mõned paremad servid.”
“Eks see treeningnädal ka… Teisipäeval mängisime pika mängu, kolmapäeval oli vaba, neljapäeval lõhkus Ingridi õnnetu vigastus trenni täielikult ära, reedel oli trenn ja laupäeval vaba. Võib-olla nendel, kes hommikuti trennis pole saanud käia, on pallipuuteid väheks jäänud,” arutles treener.
Ent mis juhtus Tartul nädala keskel mängus Audentese SG/Noortekoondise vastu? Kas Peeter Vahtra naiskond, kellel õnnestus suur osa meie parematest noortest tänavuseks hooajaks kokku tuua, on nii palju kahe hooaja vahel edasi läinud?
“Pigem oli neil väga hea päev servil. Ja seal olid ka teised asjad, miks me mängu kaotasime… Aga Jelgavat me võitsime võõrsil 3:0 ja Riiat 3:2. Riia on selgelt parem kui eelmisel aastal, pluss meil oli nüüd kordusmängus üks põhimängija puudu. Kas see (Kiiski olemasolu) mängu oleks muutnud, on teine küsimus. Me pole lihtsalt nõrgemate naiskondadega veel mänginud. Aga meil tuleb oma mängu muuta. See tuleb üles leida. Saame nädal aega nüüd rahulikult treenida. Usun, et see on piisav aeg, et natuke enesekindlust ja julgust koguda. Oleme tänavu näidanud, et võõrsil mängime paremini kui kodus. Uuel (sel – toim.) nädalavahetusel ootavad meid võõrsil ees Daugavpils ja Jonava.”
Kaisi sõnul treenib naiskond mitmest konkurentidest vähem, ent see on amatöörklubi puhul paratamatus.
“Meil on tavanädalal õhtuti kolm pallitrenni ja kaks jõusaalitrenni. Lisaks teevad need, kes saavad, hommikuti kaks pallitrenni. Jah, Audentese Spordigümnaasiumi ja Riia Võrkpallikooliga ei anna neid mahte võrrelda, aga ma usun, et Eesti naiste võrkpalli kohta on see normaalne koormus,” ütles Kais.
“Tõsi, hommikuti ei saa kõik trennis käia, aga sel hooajal on tegelikult seis palju parem kui mullu. Meil käib hommikuti trennis vähemalt viis mängijat. Ega Tartu Bigbanki meeskonnal seis palju parem pole – neil on tihti kuus-seitse mängijat hommikuti saalis. Häda on muidugi selles, et need, kes tööl käivad, ei saa hommikuti trenni teha. Olen võtnud ka selle suuna, et kuna me oleme amatöörid, siis nädalavahetused oleme jätnud enda jaoks. Mingist hetkest tekib juba ka küsimus, et kui me teeksime seitse korda nädalas trenni, siis me oleksimegi amatöörina aastaringselt kogu aeg rakkes.”
“See oli meil alles hooaja teine kaotus. Tegu pole katastroofiga,” lisas Kais lõpetuseks.
