Tartu Bigbank on käesoleval hooajal seilanud nii Balti liigas kui Aadu Luukase karikavõistlustel võidulainel. Pikaaegne põhisidemängija ja kapten Kert Toobal on saanud tänu kahe sidemängija olemasolule ja meeskonna edukale hooajale rahulikult vigastusest taastuda, enda piire kombata ja paranemisele keskenduda.
Uurisime Kert Toobalilt, kuidas põlveoperatsioonist taastumine läheb ja millal saame teda taas palliplatsil ja sõiduvees meeskonna ridades näha.
Kert, kuidas sul läheb?
Eks ta treenimise tähe all läheb, taastumisprotsessis läheb kõik plaanipäraselt. Varsti on oodata platsiletulekut.
Seda on väga hea kuulda. Kas hoiad veel end tagasi või tunned, et saad juba jätkata sealt, kust pooleli jäi?
Eks kogu see protsess ole katsetamine, enesetunde järgi tegutsemine ja piiride kompamine. Ma arvan, et praegu on kõik läinud nii nagu minema peab. Loomulikult ei ole ma veel täielikult samas konditsioonis, aga kõik tuleb ajapikku. See aeg läheneb.
Milles pead tavapärase treeningrütmiga võrreldes end praegu veel tagasi hoidma?
Treenin teistsuguste kavade järgi. Kui jõusaalis natuke rohkem teen, siis õhtuses pallitrennides osalen väiksemal koormusel. Kahte asja korraga pole – kui on raske jalapäev jõusaalis, siis hüppeid sellel päeval väga palju ei tee. Koormust tuleb natukene reguleerida, et jalg kohe šokki ei saaks. Oleme katsetanud, koormuseid natuke tõstnud ja taastumisaega lühemaks jätnud. Edasiminek on samm-sammult käinud. Mingeid tagasilööke pole olnud.
Saad kõik trennid meestega kaasa teha, aga lihtsalt väikeste vangerdustega sõltuvalt koormusest ja tervisest.
Nüüd olen tõesti paar nädalat osalenud, mitte küll kõikides trennides, kuna mu jõusaalikavad on olnud natuke erinevad, meeskonnal on olnud nädala sees mänge ja olen mingitel päevadel üksinda treeninud. Ega meeskonna rütmi pole ka väga hea lõhkuda. Meil on praegu kaks sidemängijat olemas. Mõnel päeval saan kolmandana osaleda. Kui ühte neist trennis pole, siis olen kindlasti olemas. Eesliinis ma veel palju pole hüpanud, pigem teinud selliseid tavalisi tõstmise hüppeid, mis pole maksimumsooritused. Paaris trennis olen blokki juba teinud, aga eks blokk jää viimaseks, seda tuleb siin veel katsetada.
Jah, et mitte ülemäära riskida. Kuidas praegune taastumine on erinenud teistest vigastuspausidest, nii lühematest kui pikematest?
Eks see ole olnud nüri, just alguse poole, kui ei saanud eriti normaalseid harjutusi teha ja oli palju juurdeviivaid harjutusi. See on tüütu. Mingist hetkest, kui jõusaali juba sain teha või kui rattasõit mängu tuli, oli endal juba lihtsam olla. Eks oli teada, et tegu pole kõige lihtsama vigastusega, oluline roll on kannatlikkusel. Hetkel on loodud mulle tingimused, mis pole mind kuupäevaliselt sundinud. Tavasituatsioonis, kui vigastus on lühem olnud ja kui trennis on ainult üks sidemängija, on vaja kiiresti tagasi tulla ja trennis aidata. Praegu on taastumine natukene lihtsam olnud, pole olnud sellist otsest sundi, et on vaja kiiresti-kiiresti tulla. Eerma on siin igal juhul detsembri lõpuni, see kindlasti lihtsustab protsessi.
Oleme optimistid ja ütleme, et iga asi on millekski hea, isegi kui räägime pikast ja nürist vigastusest. Mida positiivset on eemalolek sulle kaasa toonud?
Eks mõned hädisemad kohad on terveks saanud. (Muigab.) Põhja olen saanud päris palju laduda, et enesetunne oleks hea. Teisi probleemsemaid kohti olen saanud järele aidata. Pikem taastumine vigastusest on mentaalse poole poolt keeruline, kuna pead leidma enda jaoks kogu aeg midagi, mis sind ärgitab ja mis sind erksana hoiab, üksitegemist on palju. Peab leidma häid motivaatoreid või ise ennast motiveerima, et kõik vajalik ära teha. Esmaspäeval teeme lihastestid, siis on näha, kuidas jõusaalis treenimine on toiminud, kas oleme teinud õigeid asju ja kas haige jala lihased hakkavad järele jõudma terve jala lihaste võimsusele.
Võib juhtuda, et tuled vigastuspausilt veel tugevamana tagasi, kuna said ka muud kohad kokku lapitud.
Ma ei oska öelda, kas nüüd tugevamana, aga vähemalt sama tugevana kindlasti. Seda ma tunnen juba praegu. Mu enesetunne on parem kui kevadel.
Neljapäeval selgub, kas Tartu Bigbank mängib Aadu Luukase karikafinaalis. Kindlasti pole eesmärk väiksem kui karikavõit taas koju tuua.
Kindlasti. Meeskond pole põhimõtteliselt kaotanud siiani ühtegi mängu, soovime seda seeriat kindlasti aasta lõpuni pikendada.
Kas sind võib näha karikafinaalis, kui kõik läheb nii nagu peab?
Eks seda otsustavad treenerid. Vaatame, kas olukord nõuab või ei nõua. Kui vaja, siis ma arvatavasti olen olemas.
Tõenäosus on üsnagi suur, et oled ise selleks ajaks võistlemiseks valmis.
Eks ma olen ikkagi mingisuguses konditsioonis, et olla olemas, kui vaja. Tähtis on see, kuidas meeskond ennast tunneb. Kui meeskonnal on hea rütm, siis see on kõige tähtsam. Minu osalemine või mitteosalemine pole üldse kõige olulisem. Kõige olulisem on see, et meeskonnal on hea hoog sees. Ükskõik kellega või kes seal väljakul on.
Mis sa arvad, kas meeskond tunneb sinust puudust?
Eks ma ise tahan uskuda, et tunneb (Muigab.), aga meeskonnal on läinud ju hästi. Üldiselt ei mõelda ega pöörata sellistele asjadele eriti tähelepanu. Iga mees teeb oma asja, nauditakse protsessi ja nauditakse võite. Taganutmist on rohkem siis kuulda, kui asjad nii hästi ei lähe. Aga meeskonnal läheb hästi, nii et ülemäära nad mind siin taga ei igatse.
Rõõm on kuulda, et kõik liigub positiivses suunas. Ootame sind tagasi!
