Eesti rahvusnaiskonna liidrid Kertu Laak ja Kristiine Miilen võtavad personaalses rubriigis seekord pihtide vahele oma hea sõbranna ja koondisekaaslase, Tartu Ülikool/Bigbanki vasakukäelise nurgaründaja Ingrid Kiiski.
Kuna 22-aastaselt tartlannalt oli küsida nii mõndagi, siis ärgem raisakem aega ja andkem sõna naistele.
1. Eesti võrkpallirahvas tulevikus pikkade arstijärjekordade pärast muretsema ei pea, sest peaaegu pooled Tartu Ülikool/Bigbanki mängijad õpivad või töötavad meditsiinivaldkonnas. Miks otsustasid sina minna arstiks õppima ja kas oled siiani oma valikuga rahul?
Meditsiini otsustasin õppima minna osaliselt oma “eelkäijate” järgi, kes mul siin võistkonnas on – Mari Arak, Liis Noormets, Ann Starkopf, Juta Kraav… Nüüd on Siiri Mari (Sikk) ka esimese kursuse tudeng, aga teised on minust vanemad. Kõik teised erialad ma kuidagi välistasin – poliitika, majandus või loodusteadused üldse ei tõmmanud. Ajakirjandus – kirjutada ma ei oska (Võrkpall24’s võib ka joonistada – K. R.). Arstiõpingute esimesest aastast ma ka tegelikult eriti vaimustus polnud. Ainus huvitav aine oli anatoomia, aga üldiselt oli hästi palju füüsikalist baasi. Sel aastal on kool järjest rohkem meeldima hakanud, sest kevadest hakkasid tsüklid. Sel nädalal oli esimene traumatoloogia ja ortopeedia tsükkel (tsükkel on lühike ajaperiood, mil tudeng tegeleb ainult teatud teema(de)ga). Ma teen neid hetkel teise rühmaga koos, et saaksin kolm tsüklit ette ära teha ja maikuus koondisesse tulla.
Kas oled juba mõelnud, millisele valdkonnale spetsialiseerud?
Ei, kindlasti mitte. Kuna ma alles sel kevadel kolisin oma õpingutega kliinikumi üle, siis ma pole otseselt veel mingi konkreetse valdkonnaga kokku puutunud. Nii et praegu on väga raske öelda. Aga kui meeldimise järgi võtta, siis pigem tahaksin valida midagi spordiga seotut.
Kuivõrd lihtne või keeruline on sellist nõudlikku eriala ühendada võrkpallimänguga?
Hästi palju on logistikat. Näiteks seesama koondisesse tulemine – pean asju ette tegema, et mai vabaks saada. Ja hästi palju peab distsipliini olema. Eks ma vahel ikka lükkan ülesandeid järgmisesse päeva, aga muidu on vaja päris hästi plaanidest kinni pidada, et need tehtud saaks. Kui kool on näiteks kuus tundi päevas, siis koju tulles peab ikka kindlasti natuke enne trenni õppima, pluss veel pärast trenni. Oleneb muidugi, kuidas kontrolltööd ja muud ülesanded jaotatud on. Praegu on natuke kergem, tundub isegi käkitegu olevat, aga eelmine semester oli hästi raske. Vanemad eelkäijad aitavad ka väga palju. Mari (Arak) on minu põhiline entsüklopeedia, kelle poole ma tavaliselt pöördun.
2. Spagaadi või silla viskamine pole sinu jaoks mingisugune probleem. Räägi meile oma lapsepõlvearmastusest iluvõimlemisest. Miks sa just selle ala valisid? Millise tasemeni sa jõudsid ja kuidas sai iluvõimlejast võrkpallur?
See ei olnud päris ilu-iluvõimlemine, nagu seda on Janika iluvõimlemine (Kiisk peab silmas iluvõimlemislegendi Janika Mölderit ja tema võimlemisklubi – toim.). Seal oli koos nii tantsimist kui ka võimlemist, aga eks alati olid spagaadid ja painutuselemendid kavades sees. Lasteaias tuli mingi treener reklaami tegema ja kuna üks mu lasteaia rühmakaaslane läks sinna trenni, siis ma läksin kaasa. Ja sinna me siis jäime, käisin seal kokku vist kaheksa aastat. 2011. aastal lõpetasin iluvõimlemise ära, kuigi 2009. aastal olin tegelikult juba võrkpallitrenni läinud. Kaks aastat käisin kahes kohas korraga, aga lõpuks hakkasid trennid ja võistlused omavahel kattuma ja ma ei saanud enam üldse hakkama. Valisin võrkpalli.
Aga võrkpalli vastu tekkis huvi nii, et mängisin kunagi vennaga Pühajärve ääres võrku. Toksisime niisama ja ma ütlesin, et tahan temaga millalgi veel mängida, sest mulle täiega meeldib. Ta vastas, et õpi siis paremini mängima, praegu oled sa üsna kehv. Tahtsin trenni minna ja temal oli kohe kursuselt treener võtta (Liina Kais, SK Duo noortetreener – toim.). Pluss minu lasteaiakaaslane Mailiis (Logina, tegeles võrkpalliga noorteklassides – toim.) käis juba Liina trennides, nii et sinna ma läksingi. Aga vennaga pole pärast seda enam võrkpalli mänginud.
3. Sa tead “Mamma Mia” laule ja “Sõprade” seriaali kuulsamaid fraase une pealt. Samuti meeldib sulle lugeda. Mis on su lemmikfilmid ja -seriaalid? Mitu raamatut sa umbes kuus läbi loed? Lemmik?
Lemmikseriaal on “Sõbrad” – täna vaatasin viis episoodi. Filmidest “Mamma Mia”, “Grease”, komöödia- ja romantikafilmid… Ma vaatan neid nii palju. Kõik uued filmid Netflixis on kohe vaadatud. Näiteks “Burlesque” meeldib täiega. Tundub, et mulle lähevad peale sellised filmid, kus saab kaasa laulda, kuigi ma laulda ei oska (toimetus ei nõustu selle väitega!). Seriaalidest veel näiteks Grey anatoomia ja Fringe. Nüüd vaatasin Love Is Blindi Netflixist ära, samuti Love Island oma draamaga – see on kvaliteetdraama! Ja muidugi koondise ühine lemmik Money Heist – siinkohal tänan Julija Mõnnakmäed, kes mulle seda Portugalis soovitas.
Ütleme nii, et kui ma jõuan seriaale vaadata, siis ma jõuaksin ka raamatuid lugeda, aga ma vist ikkagi eelistan seriaale raamatutele, nii et kooli ajal ma pigem ei loe, aga vaheajal nüüd sattus mõni raamat kätte küll. Mu all-time-favourite on “Auschwitzi tätoveerija”. See oli esimene raamat, mis mind nutma pani. Hiljuti lugesin Baruto raamatut, mingisugust noortedraamat, Anne Franki elulugu. Michelle Obama raamat mulle ka väga meeldis.
4. Võrkpallispetsiifiline küsimus: oled üks väheseid rahvusnaiskonna mängijaid, kes ei mängi välismaal. Miks? On see olnud teadlik valik või sa lihtsalt ei ole leidnud sobivat klubi? Kas sa sooviksid ühel päeval profina mängida või pigem keskendud Eestis õpingutele?
Ma läksin kohe pärast gümnaasiumi ülikooli ja ma arvan, et siis ma polnud valmis välismaale minema. Võib-olla nüüd, kui ma olen koondises mänginud ja saan seal ka hakkama, siis võiksin ehk ka välismaale minna, aga see on hetkel mu enda taga kinni. Ma usun, et leiaksin klubi küll, aga mõne muu eriala kõrvalt oleks seda vast kergem teha. Variant oleks võtta aastaks akadeemiline puhkus ja proovida. Ma jääksin siis küll oma rühmakaaslastest maha, aga see poleks kõige hullem. Üks võimalus oleks minna pärast kuuendat õppeaastat, aga kui ma tahaksin kunagi residentuuri minna, siis see paariaastane vahe profina võib neid võimalusi äkki mõjutada.
Mis sa arvad – milline välisliiga oleks sinu võimetele hetkel vastav või kus sa sooviksid alustada?
Ma ei tea, ma ei kujuta ette. Hanna (Pajula, koduklubi Michelbeke – toim.) on Belgias. Või näiteks Soome liiga… Kertu kunagi ütles, et see on hea koht alustamiseks – väike hüpe tasemes edasi, aga pole Eestist kaugel.
5. Laiem üldsus võib-olla ei tea, et sinu vend Gert Prants on Tartu Ülikooli Akadeemilise Spordiklubi juhatuse esimees ning aastaid tihedalt seotud olnud Tartu Ülikooli korvpallimeeskonnaga. Kui suur kossufänn sa ise oled ja kas Eesti koondise mängudele on VIP-piletid igaks mänguks garanteeritud?
Viimastel aastatel olen kossu rohkem jälginud ja Kataga (Katariina Vengerfeldt, TÜ/Bigbanki temporündaja – toim.) mänge vaatamas käinud. Ja see oli tõesti lahe, et nüüd seal Eesti-Itaalia mängul saime ära käia.
Lisaks teame, et sulle meeldib jälgida tennist. Eriti sakslast Alexander Zverevit (eks teadagi miks). Mis spordialasid sa veel fännad ja kes on su lemmiksportlased?
Ma ei ütleks, et mul on üks kindel lemmiksportlane. Aga suusatamine, kergejõustik… Kui ma spordikanalile satun ja mul on aega või mul on igav, siis ma võiksin põhimõtteliselt kõike vaadata. Darts (noolemäng – toim.) on megahuvitav! Kõik, mis Eurospordi pealt tuleb… Okei, snuuker on selline mittemidagiütlev. Vettehüpped on põnevad. Jalgpalli jälgin ainult siis, kui on maailmameistrivõistlused või midagi sellist. Muidu vaatan ainult kokkuvõtete videoid, kus väravad ära näeb. Ma ei jõua seda palli veeretamist 90 minutit vahtida, kui äkki ei tulegi ühtegi väravat. Zverev tõesti meeldib, aga tennisest meeldivad veel paljud – Dominic Thiem, Roger Federer, Novak Djokovic, naistest Naomi Osaka ja meie Anett Kontaveit ka loomulikult.
Kas sul on võrkpallis olnud mõni iidol, kelle moodi sa alati oled olla tahtnud?
Kui võtta Eesti koondis, siis Kertu (Laak) – oleme samaealised, aga tema on kümme tuhat korda kõrgemal kui mina. Milka (viimast korda täpsustame, et Kristiine Miilen – toim.) oma jõu poolest. Seda ma väga kadestan, sest jõudu mul ei ole. Anjakene (Anu Ennok, koondise nurgaründaja – toim.) on hea vastuvõtja ja suudab oma pikkusega ikkagi nii palju ära teha. Välismaalastest meeldib Britt Herbots (Belgia koondise nurgaründaja – toim). Ja Nika Daalderop (Hollandi nurgaründaja – toim.) – EM-il sain temaga kätt suruda!
