15. august, EM-kvalifikatsioon. C-grupi esimene mäng Ungari ja Makedoonia vahel on jõudnud viiendasse geimi seisule 12-12. Ungarlase tugevast servist lendab vastuvõtust pall võrgu kohale, kust ungarlaste liider Krisztian Padar palli rusikaga põrandale virutab (vaata teksti all olevat videot!). Kõigile ootamatult hakkab samaaegselt võrk tugevasti rappuma ja kohtunik näitab, et ründaja käsi on võrgus. Punkt Makdooniale. Ungarlased on püha viha täis, sest Makedoonia sidemängija oli tegelikult see, kes võrku puutus. Telekaamera tuvastab pettuse, aga see privileeg on ainult televaatajatel. Kordus tõestab, et Makedoonia sidemängija Filip Despotovski tõmbas sihilikult käega võrku, et jätta mulje, justkui Padar oleks käe võrku löönud. Üllatuslikult jääb olukord kohtunikel kahe silma vahele ja Despotovski pääseb puhta nahaga. Vaidlus tulemust ei too ja otsus jääb muutmata. Makedoonia võidab otsustava geimi 16-14.
Mängu otsustavatel hetkedel jõuavad mängijad meeleseisundisse, kus õige ja vale sulab üheks. Valmis ollakse kõigeks, et meeskond võidule viia. Kas Despotovski rikkus võrkpalli/spordi olemust ja sellest tulenevalt lahkus tugevam meeskond platsilt kaotajana võ
i annab see spordi jälgimisele hoopis teise dimensiooni. Platsil ei selgitata alati tugevam, vaid vahest hoopis kavalam?
Võrkpalliringkondades on inimesi, kes leiavad, et sidemängija teguviis oli häbiväärne ja Makedoonia meeskonna peaks võistlustelt koguni eemaldama. Samas on inimesi, kes arvavad, et Despotovskit peaks kiire mõtlemise ja – olgem ausad – üsna geniaalse lahenduse eest hoopis kiitma.
Kindlasti ei lähe selline teguviis kokku Fair Play reeglitega, mille kohaselt on ausus ja eetilisus olulisem kui võit. Samas on tänapäeval piir õige ja vale vahel üha hägusam. Jalgpallis ja korvpallis on simuleerimine kohtuniku eksitamiseks igapäevane nähtus #Neymar. Kus aga jookseb piir: mis on laiema üldsuse poolt aktsepteeritav ja mis taunitav?
Spordisõbrad kindlasti mäletavad, kuidas 2010. aasta jalgpalli MM-i veerandfinaalis Uruguay ja Ghana vahel tegi “suurepärase” tõrje Luis Suarez, kes rikkus käega väravat kaitstes reegleid, aga päästis sellega meeskonna. Selline instinktiivne käitumine on minu jaoks täiesti aktsepteeritav ja muudab mängu oma erinevate tahkudega huvitavamaks. Samas ületas igasuguse piiri seesama Suarez, kes järgnevas mängus vastasmängijat purema hakkas. Võrkpallis ei tunnistata olulistes mängudes blokipuudet mitte kunagi, see on ju samamoodi kohtuniku eksitamine. Robert Täht võis küll Slovakkia vastu mängus geimivõidust loobuda, aga olen kindel, et olulises kohtumises käsi näpupuute tunnistamiseks püsti tõusma ei kipu.
Spordis kehtib tihti seaduspära, et kõike, mida kohtunik ei märka, pole justkui olnud. See käib mängu juurde. On mängijaid, kes on selles lihtsalt natukene osavamad. Tihti tunnistatakse puude ka vastasele kohe üles, aga kohtunikule mitte. Despotovski kasutas ära kohtunike tähelepanematuse, kes ei suutnud oma tööd korrektselt teha. Tal ei olnud aega mõelda, mis on õige ja mis on vale, tuli teha välkkiire otsus, sarnane nagu Suarezil käetõrje hetkel. Sellistel hetkedel on sportlane justkui autopiloodil, tehes kõike, et meeskonda aidata. Jah, ta rikkus reegleid ja otseloomulikult on ungarlastel põhjust olla vihane, aga kas nemad oleks sarnases olukorras teisiti käitunud? Suure tõenäosusega võib see “sohiga” võidetud punkt Makedoona esmakordselt EM-ile viia ja uskuge mind, kogu meeskond tänab teda selle eest. Aksel Saal ütles juba ammu, et “paipoistest häid võrkpallureid ei tule”. Kui Eestil sõltub MM-ile või OM-ile pääsemine sellest, kas oleme valmis reegleid kergelt rikkuma, siis mina loodan, et meil kerkib esile oma Despotovski, kes on nõus kõigeks, et meeskonda aidata.
Dün oynanan AŞ Eleme Macaristan – Makedonya maçında makedon pasör Despotovski içeri kaçan topta rakibin hücumunda fileyi çekti ama hakem hücum eden oyuncu için fileye temas verdi. Voleybolda şöyle bi hareketin olması büyük rezalet. #EuroVolleyM pic.twitter.com/iGNmFN0KuI
— Eren (@Areionesos) August 16, 2018
