Rakvere VK suurtoetaja: usun siiralt klubi naasmisse kõrgemale tasemele

Rakvere Võrkpalliklubi eelmise hooaja meeskond. | Foto: klubi koduleht

Tulihingeline ettevõtjast spordisõber Priit Teder ei hoia emotsioone vaka all, rääkides spordist ja sponsorlusest. Tema on inimene, kes oskab sel teemal sõna sekka öelda. Ühtlasi osutab ta teravalt Rakvere linna sporditegevuse toetamise valukohtadele.

Järva Coopi toidupoe juhatuse liige Teder andis Virumaa Teatajale pika intervjuu, mille mõned küsimused toome loo autori Margus Martini loal ka oma portaalis välja.

Kas usute siiralt klubi naasmisse kõrgemale tasemele?

Usun siiralt sellesse ja võin rahuliku südamega öelda, et kuulan maad, et leida toetajaid Rakvere võrkpalli naasmiseks meistrisarja. Olen samas jätkuvalt kriitiline ja ütlen, et naasmise puhul ei saa olla tegu pelgalt osalemisrõõmuga, ükskõik mida arvavad meie lugupeetud võrkpallikorüfeed või endised võrkpalliklubiga seotud inimesed. Nende arvamus mind ei haava ja haiget ei tee, sest neil on samasugune õigus avaldada oma mõtteid. Mul on lihtsalt kurb, kui tänapäeva noortetreeneritel on nii madalad eesmärgid, sest mis võiduiha saab nii noortes tekkida ja meeste klassi edasi kanduda. Eesmärgipüstitus peab olema ikka alates maast madalast, sest siis võib tulevikus midagi loota.

Olete öelnud, et pelgalt osalemise asemel tahate näha tulemust.

Mina olen väljendanud kogu aeg arvamust, et toetaja panus jaguneks kaheks: üks on metseenlus või patriotism, nimetage seda kuidas tahes. Ühesõnaga – panustamine kodukohta. Teine pool toetusest on see, millelt toetaja tahab reklaamiväljundit: ettevõtte nime esiletoomist, tema positiivse kuvandi esiletoomist tööandjana või toetajana kõikvõimalikes reklaamikanalites. Kindlasti on olemas samuti sajaprotsendilist metseenlust, kuid seda mitte suuremate panuste puhul. See ei saa olla eesmärk, et annan raha ja maksan külmalt kõik kinni ning mitte miski ei huvita. Reklaam tuleb ainult siis, kui ollakse pildil. Selleks tuleb suuta mängida kogu hooaja vältel kuni viimaste heitlusteni, millest on tele- ja sotsiaalmeediaülekanded ning muu melu. Alles need hakkavad toetajatele midagi tagasi andma. Igavad sõidud Lätti, kust noored mehed koguvad ainult negatiivseid emotsioone, seda ei paku.

Omaette teema on Läti ja Eesti klubide toetussüsteem. Nende toetussüsteemi suhe on võrreldes meie omaga kardinaalselt erinev. Seal panustab riik kohalike omavalitsuste kaudu võrkpalli sama palju kui meil sponsorid ja toetajad, samaväärselt kui meil omavalitsus. Kõik on risti vastupidine. Lätlased näiteks ei mõista, kuidas on võimalik ainult toetajate vahenditega meie tasemel võrkpalli mängida. See on nende jaoks müsteerium. See on ärikultuuride ja majanduse erinevus ning kõik muu.

Kas kohaliku omavalitsuse rahaline panus on kasin?

Mul on kahju, et me kohaliku omavalitsusega ei ole jõudnud üksmeelele ja meid on õpetatud ainult ukselt uksele käima ning mujalt raha küsima. Küllap paljud nii teevadki, aga mina olen vale inimene, kellele sellist asja soovitada ja õpetada. Need on läbitud etapid.

Linnajuhid unustasid meeskonda Rakveresse treenima kutsudes, et sellega kaasnevad automaatselt kulud. Pealegi on kõige magusamad saaliajad õhtul kella kuuest kaheksani spordihallis kinni, sest spordikeskusel on vaja samuti raha teenida.

Olen rääkinud aastaid, sõltumata sellest, kes on linnapea, ka sellest, et magus tsentraalne rahajaotus esindusvõistkondade vahel tuleb ära lõpetada. Tuleb luua reglement, ükskõik kui hea või halb see esimene dokument on, et linna toetus oleks kuidagi seotud tulemustega. Seda ei taheta teha, sest kõik on omainimesed ja sel juhul teeb keegi kellelegi liiga. Paraku on nii, et kui me ei orienteeru tulemustele, ei tasu edu oodata. Kaks aastat tagasi tulime Balti meistriks, aga toetussummad sellest ei muutunud. Võiduga ei kaasnenud sisuliselt mitte midagi.

Volikogu spordikomisjonis on viisteist inimest, kes otsustavad raha jagamise, aga sorry, selline komisjon pole töövõimeline. Igaüks meist saab aru, et need inimesed on kõik eri spordialade esindajad, kes kisuvad asja enda poole. Kompromiss on alati, et anname kõigile võrdselt, mis on nagu omaaegne kommunistlik printsiip. See on Rakvere spordi suur pidur.

Näiteks Rakvere Tarvas, kes on praegu korvpalli meistriliigas tagasi, peaks olema oluliselt paremini rahastatud kui teised. Kahjuks seda teha ei taheta, vaid hoitakse kuldset keskteed. Räägitakse, et raha ei ole, või – mis veel hullem – küsitakse, kust seda saab. Sorry, mina ei tee linna eelarvet ega viibi arutelude juures, kus näidatakse kohti, kust raha saab. Kindlasti leiaksin need kohad, kui süveneksin. Küsimus on pigem, kuidas leitakse raha äkkfestivalide korraldamiseks, struktuuri täiendavate abilinnapeade palkadeks ja Moonaküla rikki läinud teede lappimiseks, aga mitte spordile.

Loe täispikkuses originaalartiklit Virumaa Teataja kodulehelt.

Jaga postitust

Lisa kommentaar