fbpx
Close

Vesik kritiseeris tugevalt Keele käitumist. Keel: sain oma veast kohe pärast mängu aru

Avo Keel ja Rivo Vesik. | Fotod: Allan Mehik/Saaremaa VK; Jelena Maslova

Pärnu Võrkpalliklubi hooaeg lõppes sel kümnendil esmakordselt ainsagi medalita. Eesti meistrivõistlustel teeniti viie võistkonna seas neljas koht, karikavõistlustel ja Balti liigas piirduti veerandfinaaliga.

“Mis kriitikasse puutub, siis läbi aastate on igal võistkonnal erinevad kollektiivid. Sel hooajal on ühtsus vahepeal olemas olnud, aga siis on see jälle ära kadunud. Aastad ei ole vennad ja nii ta vahel on. Ma arvan, et ma pole ainus treener, kellel sedasi on sattunud. Mõni kooslus lihtsalt klapib paremini kui teine,” sõnas Pärnu 58-aastane peatreener Avo Keel juba eelmisel nädalal, mil meeskond oli Credit24 Balti liiga veerandfinaalseeria avamängus üllatanud Tartu Bigbanki 3:0 võiduga. Ime jäi aga ikkagi sündimata, sest värsked Eesti meistrid tartlased võitsid kaks järgnevat kohtumist nädalavahetusel kindlalt tulemusega 3:0 ja edenesid nelja meeskonna finaalturniirile.

“Olime suhteliselt ebastabiilsed ja sellest sõltus päris palju ka meie olek väljakul. Kui me teeme lapsikuid vigu, siis see sööb ka sisemiselt mehi,” selgitas Pärnu meeskonna kapten Martti Keel pärast seeria lõppu.

Kolmandas ehk otsustavas veerandfinaalmängus, mil Pärnu kaotas 0:3 Tartu Bigbankile, jättis Avo Keel ühel hetkel meeste juhendamise ja lasi neil omapäi väljakul tegutseda. “Ma ei oska nüüd öelda, kas peatreener loobus juhendamisest või ei, aga eks asi on ka selles, et kui me lepime mingites asjades kokku koosolekul ja nendest kinni ei pea, siis on ka meie (mängijate) roll siin märgatav,” arvas Martti Keel. “Kui meil on näiteks kokkulepe, et igaüks jätab väljakule selle, mis ta oskab… Seda me ei suutnud jälle teha kahjuks.”

“Meil on liiga palju ebastabiilseid kujusid, kellel on vaja õnne või head algust, et mäng sujuma hakkaks,” lisas sidemängija.

Veerandfinaalseeria teise mängu kolmanda geimi ajal jäi aga teleülekandesse Avo Keele kõnekas timeout, kus peatreener seisul 8:22 oma noortele hoolealustele, vahetusest väljakule sekkunud Tony Tammiksaarele ja Richard Voogelile järgnevat ütles: “Tammiksaar… Voogel… Ma võtsin selle aja selleks, et mikrofon on siin ja rahvas kuuleb – kas teil häbi ka on? Meile lüüakse altservi ja me ei saa vastu… Me ei saa tavalist tõstet tehtud. Kas selleks pandi teid mängu?”

Pärast nimetatud timeouti jätkas tartlaste kapten Kert Toobal servimist. Tema palling oli suunatud ebakindla Tammiksaare peale, kelle vastuvõtust lendas mänguvahend otse üle võrgu tartlaste poolele tagasi. Bigbank lahendas tekkinud võimaluse ja võttis loetud hetkedega järjekordse punkti.

Endisele Pärnu Võrkpalliklubi mängijale ja maailma tippu kuulunud rannavõrkpallurile ning tänasele Venemaa rannavollekoondise treenerile Rivo Vesikule läks nimetatud timeout hinge. 40-aastane pärnakas leiab, et selline õpetusmetoodika ei aita ühtegi mängijat.

“Väga negatiivselt läheb see olukord võrkpalliklassikasse,” kirjutas Vesik pärast nimetatud mängu palju kõneainet pakkunud timeouti järel sotsiaalmeedias. “NSVLiidulik ja Täiesti kohutav käitumine treeneri poolt. 0 austust mängijate vastu! Kas mitte treener ei peaks hoolitsema selle eest, et mängijad saaksid selle servi kätte? Äkki on hoopis treeneril jäänud töö tegemata, kui poisid ei saa servi kätte ja ei suuda tõsta? Miks peab niigi kehvas olukorras OMA mängijaid alandama ja tegema situatsiooni veel hullemaks? Kas Tammiksaar ja Voogel hakkasid/hakkavad nüüd paremini mängima? Meeskonnal (ok, nii vist ei saa kirjutada, kuna seal on mängijad ja treener eraldi) on täna veel mäng (Pärnu ja Tartu seeria otsustav kohtumine peeti pühapäeval, Rivo kirjutas kommentaari pärast laupäevast teist kohtumist – toim.). Pigem võiks mõelda selle peale, kuidas täna võita, mitte näidata enda suurt ego ja mängijate kallal lihtsalt möliseda.”

Keele endine meeskonnakaaslane ja hoolealune Vesik vaatas seeria lõpuni ja jätkab siinkohal oma arutelu. Pärast seda saab sõna ka Avo Keel.


Rivo Vesik

“On suur vahe, kas mängijatelt nõuda midagi avalikult või alandada neid avalikult. Vahel tuleb paar krõbedamat sõna öelda, aga nendest võiks kasu olla ja need võiks panna mängijaid mõtlema. Alandamise ja mängijate mõnitamise poolt mina kindlasti pole.

Ma ei saanud isegi aru, mis selles timeoutile eelnenud olukorras nii erilist oli. Tavaline mänguline situatsioon, kus noored mehed, kes mängisid praktiliselt esimest korda elus playoffis, said vahetusest platsile ja tegid kergeid vigu. Täiesti normaalne asi. Mäng oli ammu enne juba kaotatud ja pigem võinuks põhimeestele midagi öelda. Konkreetselt sellisel timeoutil oleks mina ilmselt julgustanud noori ja edastanud kogu meeskonnale sõnumi, et meil on tarvis koos võidelda ja leida mingid asjad, mida seisul 8:22 paremaks muuta ja viimasesse mängu üle kanda. Äkki saanuks kasvõi väikese emotsiooni või hea liigutuse mängu lõpust, mis aidanuks järgmise päeva mängule kaasa. Sellistel hetkedel on minu hinnangul treener ülimalt vajalik kogu meeskonnale. Tema peab olema see, kes kaine mõistusega meeskonda koos hoiab ja lahendusi üritab leida.

Kas Avo üritas endalt vastutust võtta, kui sedasi talitas? Ma ei oska öelda. Igal juhul vastutab treener mingil määral. Kui selle võistkonna mängija ei saa vastuvõtuga hakkama, siis pole see kindlasti ainult mehe enda süü. Treener ju treenib seda meest. Treener peaks tagama protsessi ja mängija arengu. Muidugi on kõik mängijad erinevad ja ka arengud on erinevad, aga treener võiks olla kursis, kuidas keegi areneb ja kuidas konkreetset mängijat mingis hetkes aidata.

Martti ütles pärast viimast mängu, et mängijatel ununeb kiiresti, mis koosolekutel räägitakse. Kahju, et see nii on. Aga mida tähendab, et “ei teki head punti”? Kas jutt käib mängulisest või vaimsest poolest? Ma usun, et kindlasti on see mingil määral muudetav. Meeskond peaks olema ühtne ehk siis treenerid, mänedžer, mängijad ja kõik teised peaks moodustama ühtse koosluse, kus kõik toetavad üksteist.

Mina usun, et Pärnu pidanuks tänavu ikkagi paremini mängima, olgugi et kodused konkurendid olid tänavu tõesti kõvad. Kui me räägime sellest, et Läti koondis sai EM-finaalturniirile ja see on kõva saavutus, siis Pärnul oli meeskonnas kolm Läti koondislast, kellest kaks – Atvars Ozolinš ja Toms Švans – kuulusid valikturniiril nende rahvusmeeskonna algkoosseisu. Lisades sinna juurde Eesti koondise libero Silver Maari, korraliku sidemängija, samuti Eesti koondisse kuulunud Martti Keele, kvaliteetse nurgaründaja Taavet Leppiku ja korraliku temporündaja Harri Palmari, siis selle koosseisuga võinuks olla mäng kindlasti parem. Isegi kui me ei saa rääkida tulemusest, kuna Saaremaa, Tallinna Selver ja Tartu Bigbank olid ehk veidi paremini komplekteeritud, siis just mänguliselt võinuks Pärnu esitused olla oluliselt paremad. Nii palju kindlaid ja kahvatuid 0:3 kaotusi poleks nad pidanud saama. Midagi Pärnut vaevas, mida meie ei tea.

Ma ei tea muidugi põhjust, aga minule tundus, et pühapäeval, viimases mängus, tuli samuti Avolt korralik šõu. Võimalik, et tahtsin sedasi mõelda, aga see “mina olen kuningas ja istun siin terve mängu” olek ja konkreetne kehakeel “kõik on väljakul kehvad” oli juba uus tase. Ma pole näinud sellist asja. Samas tegi Avo kolmandas geimis õiged vahetused, kuid lõpetas seejärel jälle meeskonna juhendamise ära. Ühel hetkel tulnuks kolmandas geimis Martti Keel tagasi Richard Voogeli asemel väljakule tuua.”


Võrkpall24 andis sõna ka Avo Keelele, kes tunnistas, et Voogeli ja Tammiksaare manitsemine polnud õige tegu ning ta mõistis seda kohe pärast mängu. Viimases mängus võistkonna omapäi jätmine oli tema hinnangul aga õige otsus, sest meeskond hakkas seejärel paremini mängima.


Avo Keel

“See ilmselt ei tule inimestele üllatusena, et ma olen keskmisest emotsionaalsem tüüp. See on minu üks nõrkustest, mis vahel, kui vaatan teatud toimetamisi väljakul, läheb käest ära. Väljakul toimunu käivitas mind tolles olukorras. Aga ma pole õnnelik selle üle, kuidas reageerisin ning mida Voogelile ja Tammiksaarele ütlesin. Sain oma veast kohe pärast mängu aru, aga kahjuks oli tegu juba tehtud. Inimestel juhtub igasuguseid asju. Ma olen lugenud seda, mis Rivo Facebookis kirjutas. Tal on iga asja kohta midagi avalikult öelda. See on tema stiil.

Ja ma ei õigusta ennast, lihtsalt hetkeemotsioon oli sedavõrd tugev. Rivol vallandus seda kommentaari kirjutades samasugune hetkeemotsioon, kui ta peatus nõukogudelikul stiilil. Rivo võiks treenida mõnd saalivõrkpalli võistkonda. Olla ise ka peatreener ja võtta vastu otsuseid – sel juhul mõistaks ta ehk paremini toimunut. See, et keegi vaatab televiisorist tuhat tundi müüriladumisest videot, ei tee temast veel head müüriladujat. Mina olen teadlikult hoidunud rannavõrkpalli kommenteerimisest. Olen teatud tasemeni ise rannavõrkpalli mänginud, aga ei julge end pidada kohutavaks eksperdiks, kes väljendab oma arvamust kogu aeg. Kui Rivol on selliseid mõttekäike, võiks ta võtta telefoni ja helistada mulle teinekord.

Mis puutub viimases mängus toimunusse, siis see polnud protest, et ma väljaku kõrvalt mängu jälgima asusin. Minu idee oli anda mängijatele täiesti vabad käed, sest kohtumise algus oli näidanud, et asjad ei toimi. Ja kolmandas geimis ju hakkaski meeskond mängima (kahes esimeses geimis sai Pärnu 18 ja 19 punkti, kolmandas aga 23 – toim.). Siin polnud seda teemat, et ma oleksin olnud masenduses. Kui me oleks kolmanda geimi võitnud, oli mul juba plaan samamoodi jätkata. Lasin meestel omakeskis toimetada.”

Loe ka: VIDEO | Keel timeouti ajal: võtsin aja selleks, et mikrofon on siin ja rahvas kuuleb – kas teil häbi ka on?

scroll to top