Pärnu Võrkpalliklubi peatreeneri Avo Keel on tuntud meeldiva vestluspartnerina, kes omab tänu laiale silmaringile arvamust paljudel teemadel. Ka oma erialal ehk võrkpallis räägib ta alati kõigest ikka otse ja ausalt.
Võrkpall24.ee võttis 56-aastase võrulasega ühendust ja uuris sedapuhku viie üksteisest otseselt mitte sõltuva teema kohta.
Valusate mälestustega Daugavpilsi vastu
Pärnu teenis laupäeval kodus väga kindla 3:0 võidu Daugavpilsi üle, kellele hooaja avamängus oldi võõrsil üllatuslikult 1:3 kaotanud. Vigadeparandus tehti seejuures mitme vahetusmehe toel, täismängu sai näiteks kirja Martti Keele asemel sidemängijana tegutsenud 17-aastane Richard Voogel.
“Ühtpidi pole Daugavpils väga tugev meeskond, teisalt on vahel vaja leida võimalusi ka varumeestele mänguaja andmiseks. Seepärast sai nii talitatud. Laupäevase kindla võidu valguses on seda huvitavam meie esimese omavahelise mängu tulemus. Võtsime kohtumise eel kogu meeskonnaga septembrikuise mängu statistika ette ja vaatasime seda, et tuleks meelde, mis eelmisel korral juhtus.”
Arenguvestlused
Keel möönab, et sisekliima parandamisele ja tööeetika selgeks tegemisele on tal tänavu tulnud palju aega kulutada. Kõige rohkem on põhimeestest arenguvestlusi tulnud pidada brasiillase Chizoba Neves Atuga, kes on nii treeningutel kui mängudel näidanud kohati ebaprofessionaalset suhtumist.
“Eks neid arenguvestlusi on tulnud pidada päris mitmete mängijatega. Üheksast põhilisest mängijast viis on meil sellised, kes on reeglina treeninguks hästi meelestatud. Siis on hunnik “keskmikke” ja lõpus veel paar venda, kellele tuleb selgeks teha, millega trennis tegeletakse. Atu on andekas tüüp ja ma loodan, et tema võimed avalduvad hiljemalt veebruari teises pooles. Tundub, et ta on nüüd ka aru saanud, mida tähendavad sõnad “pingutamine” ja “töötegemine”. Teiste mängijatega on tulnud suhelda pigem mängulistel teemadel – et kuidas saaks midagi paremini teha.”
“On olemas ka noor kaardivägi. Nende mängijatega, kes veel koolis käivad, on vahel tunne, et miks nad üldse trenni tulevad, kui tahtmine puudub. Selline tunne on, et nad kõik oleks justkui kogunenud lähedase inimese ärasaatmisele. Samas, teinekord oleks nad trennis nagu diskol – kõik on hästi ja süda sulab. Kui mina sajandivahetusel Pärnusse mängima tulin, siis ma ei mäleta äsja täisikka jõudnud Argo Meresaare ja Jaanus Nõmmsalu puhul taolisi probleeme. Probleem oli toona võib-olla see, et vahel käidi ja möllati kusagil, aga trenni tahtsid kõik teha. Ei tulnud kõne alla, et olümpiamängude medalisti (Raimonds Vilde) ja Keele kõrval ei tehta korralikult trenni.”
Pole tasavägiseim hooaeg
Olgugi et tabeli kaheksas meeskond TalTech oli eelmisel nädalal Saaremaa vastu suurüllatust valmistamas (kohtumist juhiti 2:0 ja kolmandas geimis oldi ees 23:22, kuid lõpuks ikkagi kaotati), ei pea Keel käimasolevat hooaega aegade tasavägiseimaks.
“Ma ei nimetaks tänavust hooaega kõige ühtlasemaks. 2010. aastal võitis Andrei Ojametsa juhendatav Pärnu põhiturniiri, kuid kaotas juba veerandfinaalis Ozolniekile ja jäi kodusest finaalturniirist eemale. Täna ütleksin ma, et veerandfinaalis kaheksandal kohal paikneva TalTechiga mängimise vastu poleks mul midagi, kuigi nad on võrreldes eelmiste hooaegadega vanemaks ja tugevamaks saanud.”
Kes pakub rohkem?
Keele sõnul minetas Pärnu võimaluse põhiturniiri võidu eest võidelda juba hooaja alguses, kui kaotas neljast esimesest mängust kolm. Põhiturniiri võidu ja ühtlasi finaalturniiri korraldamise nimel on tema hinnangul jäänud heitlema Tartu Bigbank ja Riia Tehnikaülikool.
“Vaatame, kummal raha rohkem on: kas suurel pangal või Läti armeel. Meil on Riiaga veel teine kohtumine ees, aga ühtegi viisakusvisiiti ega sõbralikku pakkumist, mis aitaks lõpptulemust mõjutada, pole kumbki meeskond kahjuks teinud,” lõõbib Keel.
Kas lätlased pakuvad uut lepingut?
Avo Keele leping Läti koondisega lõppes EM-valikturniiri viimase mänguga. Täna pole ta veel teadlik, kas jätkab lõunanaabrite rahvusmeeskonna juhendamist või mitte.
“Kohtusin Läti võrkpalliliidu uue presidendi Janis Buksiga juba 2. jaanuaril, mil olin koondisega Riias laagris. Sel hetkel polnud teda veel presidendiks valitud. Rääkisin talle, kuidas asjad võiksid olla, ja ta jäi nõusse. Ent midagi konkreetset me kokku ei leppinud. Minu ainus palve oli see, et Läti alaliit veebruari jooksul otsuse langetaks. Siis teaksin edasi arvestada, kas olen Läti koondisega seotud või mitte. Seda, kas ja kes sooviksid peatreeneri kohale veel asuda, ei oska ma öelda.”
