fbpx
Close

INTERVJUU | 31-aastasena Tartu liidriks kerkinud Kalm: väga raske on loobuda millestki, mida nii palju armastad

Karl Rinaldo
Kadi Kalm (keskel) – väärt vahetusmängijast on tänavu saanud kindel põhitegija. | Foto: Riina Vals/SK Duo

Tartu Ülikool/Bigbanki naiskonna kogenuima liikmena läheb homsele Eesti karikafinaalile vastu 31-aastane nurgaründaja Kadi Kalm, kel on lisaks uuele nimele tänavu ka uus ja varasemast suurem roll kanda.

Saaremaalt pärit Kalmi võib liialdamata nimetada pooleldi juba tartlaseks, sest ülikoolilinnas on ta elanud, õppinud, töötanud ja treeninud viimased 11 aastat. Pärast Jade Šadeiko USA-sse siirdumist ja Ingrid Kiiski vigastada saamist on 176-sentimeetrine Kalm, tavaelus kaksikute ema ja filosoofiadoktorist teadur (!), endalegi üllatuslikult kerkinud tänavu naiskonna suurimaks punktikütiks. Kalmi head esitused pole jäänud märkamatuks – hiljuti valiti ta kohalikus liigas suisa novembrikuu parimaks mängijaks.

Enne intervjuu algust vabandab siinkirjutaja, et nimetas tänavu üht Tartu mängu kommenteerides Kadit automaatselt esimestel minutitel veel Mägiks, enne kui meenus, et tegelikult on nüüd edukate rünnakute taga ju hoopis abielunaine Kalm. “Sest pole midagi, ka mul endal lähevad veel vahel nimed sassi,” naerab üdini positiivse ellusuhtumisega võrkpallur, kelle sooja isiksusse paistab kogu naiskond kiindunud olevat.

Intervjuu tegemise ajal sõidab Kalm parasjagu reede õhtupoolikul kodusaarelt Tartusse, et asuda naiskonnaga pühapäevaseks finaaliks valmistuma. TalTech/Tradehouse on finaalis selge favoriit, kuid ühest matšist koosnevas lõppmängus pole miski võimatu, teab Kalm.

Kadi, esmalt palju õnne novembrikuu parima mängija auhinna võitmise puhul! Tuli see tiitel sulle üllatusena?

Muidugi tuli! Olin väga üllatunud. Ma pole kunagi varem taolist autasu saanud ega tundnud ka seekord, et peaksin saama. Aga kui ma tagantjärele mõtlema hakkasin, siis võrreldes eelmiste aastatega olen stabiilsemalt mängima hakanud küll. Igatahes oli hea meel.

Kas naiskonnakaaslased tundsid sinu üle samuti rõõmu?

Ikka tundsid. Rõõmustav oli juba see, et auhind meie naiskonda tuli. (Muigab.) Kohe tekkisid ka väikesed naljad, et näe, kes saab olla kuu parima mängijaga trennis paaris jne. Endal oli lihtsalt naljakas olla. Nägu läks punaseks, kui Rikand (klubi mänedžer Hendrik Rikand – toim.) auhinna kätte pistis. Vanust peaks justkui olema, aga ega ma ei osanud ikka reageerida.

Kadi koos kuu parima mängija auhinnaga. | Foto: volley.ee

Millisesse punkti sa oma karjääris oled tänaseks jõudnud? Kas mängid paremat võrkpalli kui kunagi varem?

Sellele on nii raske vastata. Ma arvan, et mingis mõttes ehk küll. Praegu on see aeg, kus on tekkinud mängukindlus ja -stabiilsus. Suudan olla rahulik. See on tulnud aastate ja kogemustega. Füüsiliselt olen ka paremas vormis olnud, aga pärast laste sündi ei jõudnud alguses väga palju jõusaalis käia. Nüüd on kogemuse ja füüsise pool lõpuks paika loksunud ja tasakaalus. Seega, ma ei ütleks, et olen päris parimas vormis, aga seis on hea. Naudin võrkpalli. Raske on võrrelda ajaga, kui lapsi polnud. Siis tegin kindlasti rohkem trenni, aga ei saanud mängida nii palju. Nüüd on mängukogemus omajagu juurde andnud.

Mis on võrkpallurina su peamine tugevus ja nõrkus?

(Muigab.) Ma olen alati rääkinud, et mu serv on kõige kehvem asi maailmas. Ma pole suutnud seda elementi aastatega ka paremaks lihvida. Tugevust vist ei oskagi sedasi välja tuua.

Ehk just kogemused?

Võib-olla tõesti. Ma ei lähe enam nii kergesti liimist lahti.

Kerime aega nüüd omajagu tagasi. Millal sinust Tartu naiskonna mängija sai?

Olen mänginud siin päris kaua, 2008. aastast, kui Tartusse ülikooli tulin.

Oled seega näinud Tartus erinevaid treenereid ja erinevaid lähenemisi.

Jah, olen mänginud nii Alar Kaljuvee, Andres Toode, Andrei Ojametsa kui ka Kristjan Kaisi käe all.

Kas sind esimestel aastatel väljakutele üldse lasti?

Olin põhiliselt küll varumängija, aga sellist aastat vist polegi Tartus olnud, kus üldse mängida poleks saanud ja oleksin niisama võistkonnaliige olnud. (Muigab.) Aga ega neid esimesi aastaid enam nii hästi ei mäleta ka.

Oled kerkinud viimastel aastatel üha tihedamini naiskonna põhikoosseisu. Millest see su enda hinnangul tingitud on, kas üleüldise taseme ja konkurentsi vähenemisest või enda mänguklassi paranemisest?

Ma ei teagi. Tase ei ole nagu otseselt langenud, kui võistkonna peale mõtlen. Samas ei ütleks ka, et oleksin ise nii suure sammu edasi teinud. Meil on viimasel ajal nurgaründajaid vähem olnud ja nii ta ongi kuidagi läinud. Kui näiteks Inxu (Ingrid Kiisk – toim.) poleks hooaja alguses vigastada saanud, poleks mul ilmselt nii suurt rolli tänavu olnud.

Kas sa oled nõus, et Tartu naiskonna arengusse aitas murrangu tuua Andrei Ojamets, kes asus võistkonna tüüri juurde hooajal 2016/17?

Jah, ma ütleksin küll sedasi. Ma ei taha midagi halba öelda ka meie eelmiste treenerite kohta, aga Andrei tõi kogu võistkonda teistsuguse suhtumise. Ta tõi naiskonda professionaalsust. Me ei pööranud näiteks taktikalisele poolele ja videokoosolekutele varem üldse tähelepanu. Ka tehnilisi elemente hakkasime Andreiga tõsisemalt läbi võtma. Tundsin kahe Andrei aasta jooksul, et sain võrkpalli osas rohkem tarkust juurde kui kogu oma varasema elu jooksul. Hakkasin mängust seeläbi ka rohkem aru saama. Ta tõi kuidagi täiesti uue hingamise ja tarkuse naiskonna juurde. Tema puhul oli kohe tunda, et tegu on professionaalse treeneriga. Naiskonna enesekindlus kasvas ja suhtumine muutus tõsisemaks. Sellest ajast peale olen rohkem hakanud ka ise vaatama, kuidas teised treenerid ja võistkonnad mängivad. Eks Andrei rõhus palju ka südametunnistusele.

Andrei Ojametsa juhendamisel võitis Tartu naiskond nii Balti kui ka Eesti meistritiitli. | Foto: Riina Vals/SK Duo

Kui raske oli siis, kui Andrei kaks hooaega tagasi teatas, et lahkub teie juurest ja jätkab meeskonna treenerina?

Eks kahju oli ikka, kuna kõik toimis ja meil oli hästi läinud. Aga me saime seda kõike ka natuke aega seedida, kuna ta treenis (pärast Oliver Lüütsepa vallandamist) juba meiega paralleelselt ka meeskonda. Siis harjusime mõttega ära. Ega see tema enda jaoks ka lihtne olnud. Tal oli kindlasti põnev meid uuele tasemele viia, aga selline otsus oli temasuguse professionaalse treeneri jaoks loogiline. Ka rahanumbrid on ju meeste profivõistkonna juhendamisel ilmselt teistsugused. Kõik said tema otsusest aru ja pahaks seda küll keegi ei pannud.

Kui kerge või raske oli Kristjan Kaisil eelmise hooaja alguses Andreilt ohjad üle võtta?

Kuna Andrei sai meilt palju kiita, siis eks Kristjanil oli alguses raske. Pealegi tuli Kristjan ju sedasi meie juurde, et polnud varem naiste võistkonda treeninud. (Muigab.) Naiste treener olla pole ilmselt kõige lihtsam. Aga ta sai väga hästi hakkama. Kristjani puhul tundub mulle, et ta tahab õppida, kuidas oma praeguse võistkonnaga hakkama saada. Ta paneb tähele nüansse ja kuulab mängijaid. Ta oli kohe alguses avatud, et võistkonna järgi hakata tegutsema. Lisaks on tal muidugi oma põhimõtted, mida üritab juurutada. Nendest pole ta taandunud. Aga ta ikkagi kuulab mängijaid, on paindlik ja mõistev. Mulle tundub, et sel hooajal on tal juba palju lihtsam meid treenida.

Küsin vahele, kas sul on eeskujusid ka võrkpallis olnud?

Vist ei ole otseselt. Mäletan lihtsalt nii palju, et väiksena, kui ise võrkpalli mängima hakkasin, vaatasin Kuressaares üht naiste mängu ja mõtlesin, et tahaksin pallitüdrukuks saada. Et saaks lihtsalt palle ette visata teistele. Võrkpall tundus äge. Tartu võistkonda aitas mul sisse elada Krista Kotselainen, kes on minust aasta vanem. Tema oli küll suureks eeskujuks, aga mitte otseselt mänguliselt, kuna ta tegutses sidemängijana.

Sa oled täna 31-aastasena Marje Rosenblatti kõrval Tartu naiskonna üks kogenumaid mängijaid. Kas tunned vanust turjal või pigem tundub, et oled Tartu teiste põhitegijatega justkui samaealine?

Ma ei mõtle üldse vanuse peale. Vahel on sedasi, et kui läheme naiskonnaga kuhugi, siis keegi ütleb ootamatult, et ma olen kõige vanem. (Naerab.) Siis mõtlen küll, et appi! Aga mida ma vahel tunnen, on see, et kaua ma veel viitsin ja jaksan sedasi mängida. Pere pärast ei saa alati kõikides trennides ja välismängudes osaleda. Võrreldes nende tüdrukutega, kes on äsja ülikooli läinud ja kellel selliseid muresid veel pole, olen küll natuke teistsugune ilmselt.

Arvestades seda, et sa pead Tartu Ülikoolis teaduri ametit ja kasvatad kodus kaksikutest poegi, siis ilmselt peavad trenni jõudmiseks olema päevad väga hästi planeeritud?

Planeerimist on kõvasti küll. Ühtpidi saan tänu planeerimisele kõike teha. Teisalt on see, et kui mu kõrval poleks inimest, kes on valmis mind aitama ja toetama, ei saaks ma kindlasti võrkpalli mängida. Tartus pole meil ka sellist tugivõrgustikku, sest kõik vanavanemad elavad kaugel. Peame abikaasaga kahekesi poistega hakkama saama. Ja kogu aeg ära ka ei taha olla. Muretsen, et saaksin piisavalt palju poistega aega veeta. (Muigab.) Nii me seda asja ajame, käime vahetustega kodust ära – kui üks tuleb, siis teine läheb.

Kas kolme ja poole aasta vanused poisid on võrkpallipisikusse juba nakatunud?

Seda on ikka näha, jah. Kui nad uude lasteaeda läksid, küsiti kohe, et kas teil mängib keegi kodus võrkpalli, sest nad tahavad kogu aeg palli käega lüüa. Kuna mu kaaslane mängib jalgpalli, siis huvi pallimängu vastu on poistel suur.

Kadi Kalm rünnakul. | Foto: Riina Vals/SK Duo

Kui noorelt sa ise võrkpalli mängima hakkasid?

Hakkasin juba esimeses klassis mängima. Õppisin Leisi keskkoolis ja üks treener, Toivo Lepp, hakkas korraldama võrkpallilaagreid. Kahe klassi peale pandi kõige sportlikumad tüdrukud kokku ja nii minagi sinna sattusin. Kuna mu ema käis harrastajana võrkpalli mängimas ja mina käisin temaga tihti trennis kaasas, siis ilmselt tuli pisik juba sealt.

Mis sind võrkpalli juures kõik need aastad on hoidnud?

See, et tegu on võistkonnaspordiga. Meil on vedanud ka, sest mulle on alati meie Tartu naiskond meeldinud. Need inimesed… Meil on alati oma naljad naiskonna sees. Minu jaoks on see koht, kus aju saab tavaelust puhata. Ja õhtuti end liigutada on ju samuti tore. See meeldib mulle ka võrkpalli puhul, et õpin kogu aeg midagi uut. See on hästi tehniline mäng. Nagu ütlesin, kui Andrei tuli, avas ta minu jaoks võrkpallimaailma. Olen siiski nii pikka aega juba mõelnud, et aitab meistriliigas mängimisest – olen piisavalt kaua seda teinud ja muu elu tuleb peale… Aga väga raske on loobuda millestki, mida nii palju armastad.

Kas reede õhtul, kaks päeva enne karikafinaali, on su mõtted juba täielikult eesootaval finaalil?

Nüüd juba küll, jah. Vaikselt hakkab hirmus tunne tekkima.

Kas see on hea või halb?

Ma arvan, et natuke mõlemat. Olen üleüldse suur muretseja, enne mänge on alati ärevus sees. Aga tavaliselt on nii, et kui ärevust pole, siis ka mäng ei õnnestu.

Mis seekordse finaali eriliseks teeb?

See on tänavu kuidagi nii suur üritus tänu reklaamile, Saku suurhallis mängimisele, Eesti võrkpall 100 galale ja tegelikult ka oma rollile. Ega ma ei tea, kes meil algkoosseisu kuuluvad, aga tunnen suuremat vastutust kui varasematel aastatel.

Samas, võrreldes eelmiste aastatega pole Tartu enam favoriit. Selle koorma on TalTech enda kanda võtnud.

Tõsi, selles suhtes on lihtsam kui eelmistel aastatel, kui olime favoriidid. Et TalTechi võita, peavad meil kõik asjad õnnestuma. Aga ei saa ka öelda, et meil üldse võimalust poleks. Kui väga hästi mängime, on kõik võimalik. Eks närv ole ju kõigil sees.

Tartu naiskonna eeliseks on peetud finaali eel kokkumängu. Oled sa sellega päri?

Jah, võib küll olla. Viimasel ajal oleme saanud oma mängu paremini käima ka, eelkõige just kaitse ja üldmängu osas.

Tartu seni ainus mäng TalTechiga jäi mitme kuu taha, kui kaotasite Tallinna klubile kindlalt 0:3. Toonase mängu põhjal tundub, et teie esimene ülesanne peaks olema Kristel Moori pidurdamine. Kas Kristjan Kais on juba mänguplaani üles ehitanud, kuidas seda teha?

(Muigab.) Meil pole veel koosolekut olnud. Aga viimases TalTechiga mängus oli küll tunne, et meil polegi varianti nende vastu. Peame paremini servi lööma, et Kristel nii kergelt headest olukordadest rünnata ei saaks. Ja kaitses peame paremini rabelema, blokis käsi vahele saama, et ta nii palju ei lammutaks.

Lõpetuseks olen jätnud kõige keerulisema küsimuse: kas meeste finaalis hoiad põlise saarlasena pöialt Saaremaale või kodustatud tartlasena Tartule?

(Naerab.) Ma ei taha sellele vastata! Mul ongi raske. Saaremaaga on oma suhe tänu päritolule, samas Tartuga oleme üks klubi – näeme neid kogu aeg trennis. Lisaks on Tartu treener Andrei, kes andis meile nii palju juurde ja jääb meile alatiseks oluliseks. Praegu on mul suurem side Tartu meeskonnaga ja hoian neile seega ilmselt natuke rohkem pöialt, aga igas teises vastasseisus oleksin kindlalt Saaremaa poolt.

Foto: Riina Vals/SK Duo
scroll to top