fbpx
Close

INTERVJUU | Dmitri Korotkov: Dohas hakkas kaduma “väikese inimese” tunne

Kertu Laak


Dmitri Korotkov punktivõitu tähistamas. | Foto: Gertrud Alatare

Märtsi alguses sai 22-aastane Dmitri Korotkov imelise võimaluse lüüa kaasa Doha MK-etapil, millele eelnes pea kuuajaline treeninglaager maailma tippude keskel Dubais. Kogu selle aja oli Korotkovi paariliseks kogenud rannahunt Mart Tiisaar. Nüüdseks on Korotkov tagasi Eestis ja treenib taas juba tuttava treeninggrupiga Indrek Verro käe all.

Kahe endise klassikaaslase vestluse käigus saab selgeks, et Dohast leidis MK-debütant kuhjaga lisamotivatsiooni. Vaatamata noorele eale on tunda, kuidas Dima oskab igast kogemusest viimast võtta. Ta haaras kaugelt maalt kaasa lisaks ägedatele mälestustele ja lõbusatele tutvustele ka sügavamaid õppimiskohti, mis aitavad edasi nii volles kui ka elus endas.

Dmitri, ole hea ja räägi, mida sa õppisid selle kuu aja jooksul tippudega koos laagris treenides ja Mardiga mängides?

Enne laagrit oli mul üks soov – saada lahti “väikese inimese” tundest. Vahel oli mul ka saalivõrkpalli mängides sedasi, et ma ei tundnud end kuulsamate ja kogenumate mängijatega sama olulisena. Teadsin, et mul tuleb ette sama olukord: pean mängima koos maailma tippudega, keda olen varasemalt eemalt vaadanud ja jälginud. Tahtsin tunda ennast nendega võrdväärsena. Ja nagu välja tuli, siis nad on ikkagi ka inimesed! Kokkuvõttes õnnestus mul see eesmärk täita, lõpuks tundsin end paremini ja julgemalt.

Meil on olnud Verroga trennidele teistsugune lähenemine. Seega mängulise poole pealt oli mul huvi näha, kuidas teised trenni teevad, mis on erinevused ja mis on mõlema lähenemise puudujäägid. See laager näitas seda kõike väga hästi. Kogu reis näitas ka seda, mis seisus me tegelikult oleme. Enne tegime me ainult trenni, sealjuures alustasime mänguliste treeningutega alles paar nädalat enne laagrit. Terase sisehallis tundsin, et olen kõiges nii hea, aga õue jõudes ei osanud justkui enam midagi teha.

Mida veel seljataha jäänu sulle näitas?

See reis oli ka kinnitus sellele, millega tegeleme. Meie oskused ei kao kuhugi, aga muud faktorid segavad. Näiteks seesama “väikese inimese” tunne. Oskad ju inimestega rääkida küll, aga alalhoidlikkuse tunne ei luba. Esimeses trennis medalistidega ütles Rivo (Venemaa koondise treener Rivo Vesik, kes eestlased laagrisse kutsus – toim.), et “olge siis ikka tublid, muidu saadetakse minema”. Ta ütles seda küll poolnaljaga, aga see jäi ikkagi natuke segama, kuigi tegelikult võinuks lihtsalt olukorda nautida. Segavaid faktoreid on erinevaid ja neid tuleb aina juurde. Näiteks Eesti meistrivõistlustel on meil Timoga (Korotkovi paariline Timo Lõhmus – toim.) professionaalidena kohustus võita, mis võib-olla ei lase mängida nii, nagu tegelikult oskame. 

Laagris vahetusid paarilised tihti ja koos olid erinevad rahvused. Pidin iga päev uuesti kohanema. Uued inimesed lähenevad erinevalt – üks lendab kiiremini peale, aga teine ajab rohkem oma asja. Tahtsin enda oskusi ja võimeid teistele näidata. Mul oli laagris suur tõestamisvajadus ja tagasi vaadates see segas mind. Mind aitas see, et jagasime Mardiga oma emotsioone väga tihti. Laagris moodustavad treeningud väga väikese osa – kui kahe trenni vahel terve päeva oma tegusid põed, siis on keeruline edasi minna. Mõni trenn läks mul kehvasti ja tundsin, et segasin sedasi rohkem protsessi. Sain Mardile end väljendada, samamoodi jagas tema oma mõtteid ja siis tundsin end paremini. Lõpuks teen ma kõike enda jaoks. Praegu olen trennis jälle mina ise ja naudin mängimist rohkem.

Dubais sai Korotkov (paremal) liivaseks nii mõnegi tippmängija seltsis. Pildil lisaks Mart Tiisaarele ka Läti esipaar Plavinš-Tocs. | Foto: erakogu

Milline on Mart paarilise ja inimesena?

Enne laagrit me rääkisime vähe, ainult nii palju, kui trenni jooksul vaja oli. Mart on olnud mulle eeskuju ka selle poolest, et nad julgesid Kustiga (Nõlvak) selle sammu võtta ja täielikult rannavõrkpallile üle minna. Nagu mul oli Stojanovski ees aukartus (Oleg Stojanovski on 2019. aasta maailmameister – toim.), nii oli enne laagrit ka Mardi suhtes sama, sest ta oli ikkagi minu jaoks eeskuju. Pidin alguses teemasid valima, et millest oleks oluline rääkida. Aga ta on avatud suhtleja. Kas me oleme sarnased – ma ei tea. Mina olen Narvast, tema Raplast… (Muigab.)

Platsil oli temaga olla suurepärane. Ta aitas mind ja ta oli minu jaoks pidevalt olemas. Kui oli raskem hetk, siis ta tuli rahulikult appi, mitte ei öelnud, et “kuule, löö maha”. Ma ei tundnud ennast kordagi üksi.

Loomulikult on tal ka kõrge blokk. Rivo on vist öelnud, et Mart on üks maailma top kümnest blokeerijast. Samas julges ta minuga katsetada. Me käisime terve laager kordamööda blokis. Ta ei takistanud mind ja mängis ise hea meelega kaitses. Meil oli alati ruumi arutamiseks. Mingisugust hierarhiat polnud.

Ja ma õppisin malet paremini mängima! Mängisime Mardiga iga päev malet. Käike ja reegleid teadsin tegelikult juba enne, aga nüüd sain ka taktikale rohkem pihta.

Sa nägid lähedalt Venemaa esiduot Oleg Stojanovski – Vjatšeslav Krassilnikov treenimas. Kuidas nende treeninguid ja hoiakut iseloomustaksid?

Esimese ja teise paari treeningmeetodid olid natuke erinevad. See on muidugi minu arvamus. Rivo teab, kuidas asjad tegelikult on. Minu silmis oli esipaar selgelt esipaar. Tihtipeale neid hoiti rohkem fookuses ja nendega nähti rohkem vaeva. Trenniväliselt ma muidugi ei tea. Ka Venemaa koondise peatreener tundus suhtlevat rohkem esipaariga. Samas olid Venemaa paaride trennid suhteliselt sarnased. Krassilnikov tundus kõige jonnakam, aga mitte tingimata halvas mõttes. Võib-olla polnud ta ise oma mänguga rahul ja siis prooviti teda ka rohkem aidata.

Tihti öeldakse, et vene sportlased on natuke nagu robotid. Kas need konkreetsed venelased töötasid siis trennis nagu masinad või oli ikka fun ka omal kohal?

Selles mõttes küll, et trennides oli palju kordusi. Selge oli ka see, et treeneri poolt oli pandud paika taktika ja mängijad täitsid seda. Põhimõtteliselt treenerid mängivad omavahel malet. Teise paari puhul oli oluliselt rohkem voolavust. Harrastati rohkem kahe puutega mängu –  vastuvõtust või kaitsemängust kohe kiire tõste rünnakuks nurka. Neil oli rohkem vabadust, esipaaril aga konkreetsust. Üldiselt on vist maailmas pigem loova stiiliga paare rohkem, kuigi “rangema” mänguga duosid pole oluliselt vähem. Lõpuks mängu ajal ju treeneriga kontakti ei ole ja mängijad peavad ise oma peaga mõtlema.

Kui paljude erinevate riikide võrkpalluritega Dubais ja Dohas kuu aja jooksul kokku treenisite ning kuidas sind gruppi vastu võeti?

Meil olid seal venelased, kaks Läti paari ja ka poolakad, kellega me tegelikult kordagi trenni ei teinud. Hiljem liitusid veel kaks Hollandi paari. Venelasi polnud ma enne näinud ja nende ees oli natuke hirm, lätlasi teadsin juba rohkem. Üks hollandlane tuli kohe ise juurde ja tervitas mõnusalt. Temaga sai algusest peale palju nalja. Eks see olenes väga ka konkreetsest inimesest. Üldiselt võtsid treenerid mõnusalt vastu, nendega polnud üldse probleemi. Pigem vahel mõni mängija soovis rohkem oma asjadega tegeleda. 

Kuuldavasti on lätlased Martins Plavinš – Edgars Tocs vollekarussellis ühed kõige lõbusamad tüübid. Kas see vastab tõele?

Nii võib öelda küll. Nendega sain kõige rohkem läbi ja kõige lõbusam oli nende treener Gennadi Samoilovs (Läti tippmängija Aleksandrs Samoilovsi isa – toim.). Lätlased olid tõesti hästi jutukad, nii et saavad selle tiitli endale küll.

Mis on sinu isiklikus arengus hetkel peamine ülesanne või siht?

Nüüd sa küsisid küll midagi, millele ma pole ise kunagi mõelnud. Pikas perspektiivis tahaksin, et saaksin mängust aru. Ehk et mõistaksin, mis vastane teeb ja mida vasturelvana saan vajadusel kasutada. Tahaksin mõista neid asju, mis kõrvalt paistavad loogilised.

Emotsioonid ja mõtted on selle juures segavad faktorid. Näiteks kui näed vastast tegemas ründeliigutust ja mõtled, et enne lõi ta sama liigutusega piiri ja jooksed õige koha pealt ära. Tegelikult ei saa sa seda konkreetset olukorda ju ette näha. Või emotsioon, kui oled paarilise peale pahane ja lähed vihaga mingisugust hullu servi panema. See ei too mingit tulemust. Kui ideaalselt mängu mõistad ja oma keha tunnetad, siis oledki parim. Kuidas sinna jõuda, ma veel ei tea. 

Dmitri vastuvõtul. | Foto: Instagram

Indrek Verrol on teatavasti teistsugune lähenemine kui Vesikul. Kuidas sa Verro treeningmetoodikat hindaksid ja iseloomustaksid?

On ütlus, et võidab meeskond, kaotab treener. Treener ehitab kogu mängu üles ja paneb taktika paika. Indrek on aga öelnud, et meie puhul nii ei ole. Tema on juhendaja, aga meie võtame oma mängu eest vastutuse. Treener ei ole süüdi selles, et mina ei saa palli kätte. Mina ise vastutan enda arengu eest.

Tema küll juhendab nii palju, kui kõrvalt näeb, aga ta ei tule ütlema, et “su serv on kohutav” või “tee seda ja siis saad maailma parimaks”. Sa pead ise kaasa mõtlema, et mis võiks olla arengus järgmine samm. Praegu on neid samme lihtsalt liiga palju, nii et ta võtab ka ise rohkem teemasid üles. Aga ta ei ütle näiteks, et nüüd treenime jõuservi. Pigem arutab kaasa, mida on vaja muuta ja mis on põhjused.

Kui saalis mängisin, õpetas treener sedasi, nagu tema nägi. Ja sellest tulenevalt – nii hästi, kui õpetusi ellu viisin, nii tubli ma olin. Siin on teistmoodi. Kui tunnen, et midagi on puudu, siis pean ise kaevama ja see kaevamine läheb vahel päris sügavale. Kui serv on kehv – miks? Ma ei oska servida. Aga serviliigutust ju teha oskan. Mis mure siis takistab? Kas hirm vea ees? Kas kehas tekib liigne pinge või olen äkki hoopis liiga lõtv? Või on jõu rakendus vale?

See on Indreku metoodika minu silmade läbi. Ta annab meile teemasid, aga sellel poleks pointi, kui me ise neid teemasid ei näe. Sellepärast ongi vahel raske. Näiteks eile andis ta meile kaitses kindla ülesande ja see läks mu egole nii vastu. Miks ma pean seda tegema – ma ju ei saa nii palle kätte! Olin endast väljas. Lõpuks pöörasin asjale tähelepanu ja proovisin keskenduda. Siis tekkis ahhaa-moment – seda ta mõtleski! Ehk kui ise ei taha, siis ei saa sellelt lähenemiselt midagi.

Kuidas sa Doha turniiri kvalifikatsioonimängu iseloomustad? Kaotasite 0:2 (16:21, 10:21) maailma 57. paarile, hollandlastele Jasper Bouterile ja Ruben Penningale, kes jõudsid lõpuks 16 parema sekka.

Ma avastasin tänu sellele mängule, et mägnueelsest pabistamisest pole mingit kasu. See on lihtsalt raisatud aeg. Mul oli kolm trenni enne mängu probleeme rünnakuga. Mart andis mulle küll nõu, aga mulle tundus, et äkki tõste ei sobi. Täpselt ei saanudki aru, milles asi oli. Viimases trennis enne mängu ei tulnud mul üldse midagi välja. Katastroof! Ja sellest tekkis kõva pabin sisse. Kuklas oli kogu aeg tunne, et homme pean ainult koksama. Tundsin, et mul on probleem, millega ma ei saa hakkama.

Ma proovisin seda küll varjata, aga mingi pinge oli ikka – selline närviline ja ebameeldiv. Ei olnud seda tunnet, et olen praegu ju soojas Dohas, samal ajal, kui eestlased kodus külmetavad. Bussiga mängule sõites mõtlesin ka, et “appi, ma olen juba bussis”.

Kolm esimest punkti oli meie poolt kehv. Jäime kohe kaotusseisu. Siis tekkis mingi pingelangus – mida ma muretsen! Pähe võib saada ka ilma muretsemiseta.

Mäng ise läks nagu läks. Detailsemalt võin öelda, et meie serv oli väga kehv, minu oma eriti. Serv ei olnud vastastele ohtlik. Esimeses geimis 4-5 punkti läkski närvide taha. Ei olnud sellist mugavat tunnet, tegin ainult kindlaid asju ja polnud arusaamist, mis mängus toimub. See kandus üle ka kaitsemängu. Vastuvõtt oli võib-olla ainuke positiivne aspekt, kuigi ka vastaste serv polnud tegelikult ohtlik.

Hollandlased alustasid agressiivselt ja aktiivselt – oli näha, et nad tulid võitma. Ainult ühe korra tundus teisiti. Kui üks neist läks hüppelt servima ja lõi auti, siis mõtlesin, et neil on ka värin sees. Aga edasi olid asjad paigas. Minul aga loovust ja arusaama mängust ei olnud. Ei olnud ka rahu. Sellise suhtumisega oleks olnud lihtsam. 

Praeguseks oled tagasi Eestimaal, kus treener Verro aitab lisaks sinule ka Marti ja Kustit. Kui raske või kerge on Timoga trenne ühildada, kuna ta igapäevaselt Verro all juba mitmendat kuud ei treeni?

Eks see on paras katsumus. Juba füüsiliselt on raske, sest ma teen ka tööd – annan lastele trenne ja töötan Terases. Mu päevarütm oli vahepeal väga sassis. Olin öösel kella üheni üleval ja hommikul kuuest ärkasin, seitsmest oli esimene trenn. Lõunal magasin oma unepuudust täis, pärastlõunal oli veel trenn ja siis läksin terveks õhtuks tööd tegema. Selle kõige kõrval on muud kohustused ka muidugi, näiteks tiimiasjade ajamine. Lisaks tahaks elu ka natuke nautida.

Praegu hakkame vaikselt uuesti toimetama ja proovime süsteemi kokku panna. Minu soov on võtta Indreku lähenemisest maksimaalselt palju, aga võistkond on võistkond. Ma olen ikkagi Timo paariline. Teen nii palju, kui saan. Võrrand on ju selline: (minu panus + Timo panus) x kokkumäng = edu. Suurim asi, mida mina saan parandada, on enda oskused. Pärast hakkame kokkumänguga koefitsenti parandama. Proovin anda Timole aega ja ise ka tunnetada, mida mul on parasjagu vaja. 

Lõhmus ja Korotkov proovivad treenimist ühildada ka keerukates olukordades. | Foto: Instagram

scroll to top