Tartu Bigbanki keskblokeerija Meelis Kivisild kinnitab pikas intervjuus Võrkpall24.ee’le, et ei kahetse möödaniku osas midagi, vaid tunneb pigem rõõmu selle üle, kuhu elurada teda tänaseks on juhatanud.
Siinkirjutaja sai Kivisillaga tuttavaks puhtjuhuslikult juba kuus-seitse aastat tagasi, kui Tallinna Ülikoolis uue semestri esimest vene keele tundi klassi ees koos ootama sattusime. Spordilembestest keelekümblejatest said kiiresti pinginaabrid, sest tunni eel ja järel (ning tegelikult ka selle ajal!) tuli ju eelmise nädalavahetuse spordisündmused alati põhjalikult läbi arutada.
Olgugi et viljandlane tegeles juba toona erinevalt pinginaabrist tipptasemel võrkpalliga, oli mingil põhjusel just tema see osapool, kes saabus tundi tehtud kodutöödega. Nii pole ehk ka ime, et Kivisild lõpetas edukalt sotsioloogia erialal bakalaureuseõpingud ja oskab nii võrkpalli kui elu näha veidi sügavamalt kui keskmine spordimees. Intervjuu 28-aastase endise koondislasega sai seetõttu plaanitust oluliselt pikem.
Meelis, alustame sellest, et sa teed võrkpalli kõrvalt tõsiselt tööd. Millega täpsemalt tegeled?
Mu naise vanematel on Viljandis väike ettevõtmine. Nad kutsusid mind tänavu appi ja tundus, et see on õige hetk. Firma pakub Viljandis, Tartus ja Pärnus hoolduskoristusteenust ja kõike muud sellega kaasnevat. Minu ülesanded on seal seinast seina, alustades lepingutest ja lõpetades kauba kohaletoimetamisega. Distantsilt arvutiga seda tööd muide teha sisuliselt ei saagi, pean Viljandis kohal olema.
Kui tõsiselt sa põhitöö kõrvalt võrkpalliga jõuad tegeleda?
Tööinimese mõistes täiega. Tavalisel kahe trenniga päeval käin hommikul enne tööd Viljandis iseseisvalt jõusaalis ja pärast tööd sõidan Tartusse pallitrenni. Õhtul tulen Viljandisse tagasi.
Tartu-Viljandi-Tartu on seega sinu jaoks vaat et igapäevane marsruut?
Umbes neli-viis korda nädalas, jah. Kui olen Tartus veidi pikemat aega, siis saan Märt ja Siim Tammearule antud korteris olla. Neil on üks tuba vaba. Olen väga rahul kogu selle mudeliga. Eks praegu on veel lihtne see tund sinna ja tund tagasi sõita, sest väljas on valge. (Muigab.) Pimedal ajal ei pruugi ma enam sama juttu rääkida.
Lisaks tegeled sa koos Martti Juhkamiga LED-paneelide väljarentimisega erinevateks pallimänguvõistlusteks…
Jah, pakume lisaks rendile ka seda teenust, et aitame teha nendeks sündmusteks ka ise animatsioone paneelidele. Praegu on meil koostöö nii võrkpalli-, korvpalli- kui käsipalliliiduga.
Selle äriga üksi ära ei elaks?
Oleme selle ettevõtmisega nii vähe tegelenud, et praegu poleks veel mõtet raha välja võtma hakata. Pigem tuleb kõik vahendid arengusse suunata.
Kas su elus mõni vaba hetk võrkpalli ja kahe töö kõrvalt tekib?
Ikka tekib mõni nädalavahetus, kus pole mänge ega tööd. Ka klubi on palju vastu tulnud, et saaksin mitmel rindel tegutseda.
Läheme nüüd ajas kümmekond aastat tagasi. Kas sa mäletad, millal Meelis Kivisild Eesti meistriliigas debüteeris?
Mäletan! See oli ühes külmas Leedu saalis, aga mulle ei meenu, kuidas mu mäng välja tuli. (Naerab.) Millegipärast on mul sellest mängust hoopis paremini meeles Ardo Kreegi nägu. Ja Janis Sirelpuu oma ka.
Kuidas oli Avo Keele käe all meeste seas debüüt teha?
(Muigab.) Esimesel hooajal ajas ta minu ja Siim Ennemuisti nime ikka sassi.
Võib-olla meelega?
Täiesti võimalik. Et enne tuleks end tõestada, kui ta su nime meelde jätab. Alguses oli noorel mehel nii kõvas meeskonnas muidugi raske, aga iga algus on ju selline. Üldiselt võttis Avo mind ikkagi hästi vastu. Palju õpetas mind toona ka Janis (Sirelpuu).
Mida Sirelpuu tegi või ütles?
Ta ei pea kunagi pikki kõnesid, aga kui ta midagi ütleb, siis teravalt. Mäletan, et tegime Audentese vanas saalis trenni. Hooaeg oli tolleks hetkeks jõudnud umbes poole peale ja mul õnnestus lõpuks üks korralik löök teha. Janis ütles, et vot, nii peabki tegema. See on hästi meeles. Samuti mäletan mõnda väga lihtsat asja. Näiteks seda, kuidas ta ütles, et pean kiiremini peale tulema ja end võrgust eemale jätma. Ei saa päris võrgu alla ronida. Kuna tema ütles seda teravalt, on see meelde jäänud. Nüüd ütlen Mardile (Naaber) ise vahel samu asju. Ja eks endale tuleb ka neid põhitõdesid meelde tuletada.
Sul oli toonase Eesti esiklubi Selveri ridades võimalus õppida väga mitmetelt tippmängijatelt. Veiko Lember, Keith Pupart, Argo Meresaar, Asko Esna, sinu enda positsioonil juba mainitud Sirelpuu, Kreek ja Ennemuist.
Jah, sellise seltskonnaga oli minusugusel noorel keskkoolipoisil täielik privileeg trenni teha. Mul ei tekkinud toona isegi sellist tunnet, et peaksin väljakule pääsema. Väga uhke tunne oli. 11. klassis käies olin meeskonnas episoodiliselt, 12. klassis sain juba rohkem vastutust.
Toonane Selveri meeskond jäi tänu oma tasemele ka Eesti võrkpallilukku rasvaste tähtedega sisse.
Eestis oli kaalukauss tihti meie poole kaldu. Juba hooaja eel oli sisuliselt selge, kes meistriks tuleb. Lahe oli ka see, et rõhk lasus euromängudel. Sealt jäid meelde elavad mälestused. Olin nendes mängudes servivahetuse rollis. Aga tol hetkel oli noore nagana külmalt servima minemine kõva väljakutse. Ma ei tohtinud ju mingit plönni panna, vaid palli tugevalt lööma. Tore, et Avo mulle sellise ülesande usaldas. Sain sealt palju enesekindlust.
Audentese spordigümnaasiumi läbinuna oskad ilmselt hinnata ka tänaseni meie tulevikulootusi treeniva Raul Reiteri panust Eesti võrkpalli.
Jaa, mina olin temaga väga rahul. Raul ütleb asju välja kohati väga teravalt ja võib-olla noorele mängijale mõjus see teinekord muserdavalt. Aga kui tagantjärele mõelda, siis palju üks keskkoolis võrkpalli mänginud noor asju üldse hästi ja õigesti tegi? Pigem ta alles õppis ala põhitõdesid ja polnudki väga põhjust kogu aeg kiita. Ja kui keegi tegi midagi hästi, küll siis Raul ka seda märkis.
Toona ise koolis õppides poleks ma võib-olla nii hästi tema kohta öelnud, sest eks ikka oli väikeseid tülisid ka. Aga nüüd olen küll täiesti veendunud, et Raul oli minu jaoks väga hea treener. Tema õpetussõnad tulid mulle väga kasuks. Raul tegi meie noorteklassist meesteklassi siirdumise sujuvaks, sest tema trennides käis väga tõsine töö. Kui varasemalt oli vigade tegemine kohati lubatud, siis Audenteses enam sellist asja polnud. Raul tegeles ja tegeleb kindlasti siiani noortega väga pühendunult ja väärib kiitust.
Üleüldse saavad tänaste tippmängijate noorpõlvetreenerid hoopis vähem tähelepanu kui nende praegused juhendajad.
Nii on. Mina kasvasin Viljandis üles Egon Edo käe all. Ta oli ülikarm treener, kuid tänu sellele tekkis ka distsipliin. Nüüd pole Viljandis enam ühtegi taolist noortetreenerit ja seda on kurb vaadata.
Palju sa täna Viljandi võrkpalliga seotud oled?
Sõbrad kutsuvad ikka vahel Viljandisse kohalikele turniiridele mängima. (Muigab.) Aga tead, ma ei vea ise välja! Pole harjunud. Minu tõttu on nii mõnigi mäng ja tiitel käest libisenud.
Kas sa räägid tõsiselt?
(Jätkab lõbusas toonis.) Jah, kord mängisin näiteks maakonnafinaalis nurgaründaja kohal ja vana kala Urmas Niitav tegi serviga mulle ära. Ma ei saanudki neid tema pallinguid kätte. Olen ka ise poistele öelnud, et kui te võita tahate, siis pole mõtet mind kutsuda.
Milline meeskonnakaaslane on sind su karjääri jooksul enim hämmastanud?
Neid väga häid mängijaid on ikka olnud. Kasvõi Dmitri Pašitski, Sirelpuu ja Kreek mu enda positsioonil. Aga eraldi tooksin välja tänase Läti koondise sidemängija Deniss Petrovsi. Ta oli ikka müstiline mees, kui Selveris mängis. Ilmselt võib ka Avo kinnitada, et selliseid harjutusi pole kellegi teise kui Petrovsiga tehtud. Avo viskas palle lihtsalt võrgu kohale ja tema lõi neid kõvemini maha kui meie ründajad.
Mäletan ka seda, et ühes trennis üritasime Audentese vanas saalis palli maa põrkest lakke lüüa. Toona olid ka paremini põrkavad pallid. Me kõik proovisime ja proovisime, aga kellelgi ei õnnestunud lage puudutada. Ja siis tuli Petrovs, soojendust tegemata, ja lõi palli esimese üritusega lakke, plaksti!
Veel üks näide. Tekkis selline olukord, kus vastuvõtust läks pall väga kõrgele võrgu kohale. Petrovs hüppas ja suunas palli mulle ette, aga mu käsi käis löögihetkel palli alt läbi, sest ma lihtsalt ei ulatunud sama kõrgele nagu tema. Mul polnud võimalustki! Ta oli küll sidemängija, aga hüppas minust toona palju kõrgemale.
Samuti oli Petrovsil meeletu distsipliin. Ta võis enne ja pärast trenni pool tundi palli vastu seina sööta. Pole ime, et ta nii kaugele lõpuks jõudis.
Kes veel tollest ajast meelde jäänud on?
Noorusaja Oliver Venno jättis ka kõva mälestuse. Just koondiseperioodilt eelkõige. Olin ise noorem ja võib-olla ka seetõttu oskasin rohkem vaimustuda. Tegelikult ei tea ju, kas ta oli siis üldse parem kui nüüd. Täna on tal palju rohkem kogemusi, aga tol hetkel mängis ta võimuga. Kõik kokku – võim, kõrgus ja osavus – tegi ta eriliseks. Mäletan, et mängisime vanas Pärnu Rabahallis tema vastu. Siis oli õnnestumine juba see, kui saime tema servi järel kolme puutega palli tagasi teisele poole võrku suunata. Ja blokis oli hästi see, kui said näpud löögile vahele. Mingist blokipunkti teenimisest polnud minusugusel noorel ega ka kellelgi teisel tema vastu juttugi.
Oma 211 sentimeetri juures mängib ta ka kaitses väga hästi. Või vaata, kuidas ta tõstab. Kui ikka inimene on sündinud selliste võimetega, siis ongi kõik. Arvan, et ta oleks võinud ka korvpallis praegu Eesti üks paremaid mängijaid olla.
Oled põgusalt koondiseperioodi juba puudutanud. Millised mälestused sul seoses nende aegadega meenuvad?
Eks needki olid erilised ajad. Sain ju isegi Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril Venemaa vastu mängida. Kui õigesti mäletan, vahetati mind Venemaa mängus vahetusest sisse, Kert (Toobal) andis kohe esimese tõste mulle ja ma lõin palli võrku. Vastas oli tol hetkel vist Dmitri Musserski isiklikult.
Eesti koondises on temporündaja positsioon kõige tugevamini kaetud. Kas sa täna ka veel unistad koondises mängimisest või on see möödanik?
Kui ma vaatan neid mehi, kes hetkel koondises mängivad, võin tõdeda, et mul pole sinna asja. Ma ei tunne, et seal oleks ees mõni selline mängija, kellest ma kindlasti parem oleksin. Aga kui sa küsid, kas ma tahaksin koondises veel mängida, siis ma petaksin end, kui ütleksin, et ei taha. Iga spordimees tahaks oma riiki esindada. Kui meeskonnal mind vaja oleks ja ma töölt loa saaksin, siis muidugi läheksin!
Sinu võime iseend kriitilise pilguga kõrvalt vaadata avaldab mulle muljet. Näed palju kaugemale kui enda nina ette.
Meil on ees ülitugev nelik. Timo Tammemaa teeb parasjagu Belgia esiklubis Maaseikis müstilisi mänge, aga pole sugugi kindel, kas ta järgmistes koondisemängudes üldse väljakule pääseb. Ardo Kreek on ikkagi Ardo Kreek. Heas vormis Ardo on väga kõva mängija. Andri Aganits on järgmine loom, tõeline keskblokeerija. Henri Treial on jäänud koondises vaeslapse rolli, kuigi ta oli ülekaalukalt parim blokeerija nii Eesti kui Tšehhi liigas. Ja kui ma nüüd mõtlen, kas mul oleks asja sellesse nelikusse, siis ei. Ei oleks.
Minusugust 28-aastast mängijat poleks ju mõtet võtta koondisse pingile istuma ja kogemusi hankima. Taoline roll on mõeldud noorte jaoks, kes saavad õppida ja areneda tippude kõrval. See, et Mart (Naaber) kaasati koondisse, on igati õige. Kui tihti meil Eestis tuleb 212-sentimeetriseid igati hea koordinatsiooniga võrkpallureid? Mitte just väga tihti. Ma isiklikult tahaksin veel kunagi koondises näha Siim Ennemuisti. Ta on ülistabiilne mängija ja koondisse pääsemine oleks tema jaoks justkui tunnustus tehtud töö eest. Aga ma saan aru, et koondis pole sõjavägi, kus erruläinud mehele antakse tiitlid. Kui kunagi lihtsalt peaks tekkima olukord, siis mina üritaks talle selle koondisehetke leida.
Aga isiklikke koondiseaegu meenutan ikka väga positiivselt. Nägin väga kõrgel tasemel meeskondi ja mängijaid.
Mida sa enda tugevuseks võrkpallurina pead?
Pigem ründemängu kahjuks. Kahjuks seepärast, et tulenevalt mu positsiooni ingliskeelsest nimest „middle blocker“ („keskblokeerija“) on kõige tähtsam blokeerimisoskus. Mul pole tänaseni blokis sellist tunnetust, mis annaks võimaluse öelda, et tunnen end selles elemendis hästi ja mugavalt.
Rünnak on kuidagi alati minu tugevam külg olnud. Ma olen võib-olla selline tüüp, kes tahab mängust üleüldse tugevasti osa võtta, mitte ainult blokis. (Muigab.) Ja kui sa ikka väga palju väljakul lõugad, siis peab sidemängija sinu maha rahustamiseks vahel sulle mõne tõste andma ka.
Bloki kõrval tunnen, et ma pole end suutnud täielikult realiseerida tegelikult ka servil.
Eelmisel hooajal klappis sul koostöö Ronald Järvega eriti hästi.
Ronniga on see klapp tõesti kuidagi eriti hea olnud. Ma ei tea, kas me nii suurt võrdlust välja kannatame, aga ikka on nalja tehtud, et mina ja Ronni oleme nagu Ozolnieki legendaarne duo Baranovskis-Vilmanis. Baranovskisel on ju Ozolniekis spordihalli kõrval ka oma baar…
Kas su enda puhul olid ikkagi tõsised vigastused need, mis Euroopas läbi löömisele kriipsu peale tõmbasid?
Tead, ma arvan, et võib-olla kõik ongi läinud sedasi, nagu minema pidi. Kui palju keegi näiteks saatusse usub…
Mina usun.
No vot. Kui ma vaatan täna, kuidas mu elu välja on kujunenud, siis… Ma ei tea, kas ilma vigastusteta kõik oleks nii hästi läinud. Mul oli ju kunagi enne vigastusi väike variant tänu Vennole Friedrichshafenisse pääseda. Nad valisid minu ja ühe kogenuma mängija vahel. Otsus langes lõpuks selle kogenuma mehe kasuks.
Kui ma oleks Saksamaale pääsenud, poleks ma saanud ülikoolis käia ja tööd teha. Võib-olla oleks siis välismaal ikkagi lõpuks karm reaalsus saabunud, et mul pole tippu jõudmiseks piisavalt palju pikkust ja blokeerimisoskust. Sel juhul tiirutanuks ma edaspidi ringi ilmselt keskpärastes Euroopa liigades ja klubides ning saabunuks lõpuks ilma hariduse ja töökogemuseta koju reaalsesse ellu. Aga ma ei taha mitte mingil juhul öelda, et noored, ärge proovige ja ärge tehke. Lihtsalt igal inimesel on oma teekond. Ja minul pole põhjust oma teekonna üle kurta.
Tuleme intervjuu lõpetuseks tänavuse hooaja juurde. Ütleme ausalt, Tartu tundub tänavu väga hea meeskond olevat.
Eks mingid asjad ole meil ikka kehvad – neid pole mõtet siin avalikult välja tooma hakata -, aga kui vaadata komplekteeritavust, siis peaksime tõesti midagi võitma. Ja kui tiitlit või tiitleid jälle ei tule, oleks see räige pettumus. Ma arvan, et see pole isegi üllatus enam kellelegi. Kui jääksime kullata, poleks kõik päris õige. Vaatame kasvõi Hindrek Pulka. Kas Selver, Pärnu või Saaremaa jäid mõnel hooajal temaga ainsagi tiitlita? Vist ei jäänud. (Muigab.) Seega võiks ju loota, et nüüd tuleb ka Tartule midagi.
Minu jaoks oli tõsine äratuskell kaotus Selverile. Andsin endast selles mängus kõik, mängisin nii, nagu oskasin, aga me lihtsalt ei suutnud neid sel päeval võita. Kes ütleb, et sama olukord ei võiks veel millalgi tekkida? Pidime pärast seda kaotust oma mängu tõsiselt analüüsima. Seda me ka tegime. Peame julgemalt mängima. Eks lähiaeg näitab, kas oleme õppinud. Üldiselt olen aga meeskonnaga rahul. Emotsioon on see faktor, mis mängib õnnestumisel suurt rolli.
Kes Tartu meeskonnas liider tänavu on? Kas Rait Rikberg?
Ikka Rait, jah, teda kuulatakse rohkem kui kedagi teist. Spordiväliselt on ta võib-olla kõva pullimees, aga trennides ja mängul läheb ta kohati oma naljavenna staatusest väga kaugele. Ta võtab trenni väga tõsiselt ja õpetab ka noori.
Mis Andrei Ojametsa fenomen treenerina on olnud? Tema klubid suudavad reeglina n-ö oma tulemuse ära teha.
Raske öelda. Mulle tundub, et Andrei ja Avo (Keel) on mõnes mõttes üsna sarnased treenerid. Nende treeningute ülesehitused on loogilised, lihtsad ja mugavad. Mängija teeb asju, mida ta teab. Uusi harjutusi tihti juurde ei panda. Andreiga on ka lihtne suhelda. Ta saab mängijatega hästi läbi – see ei tähenda, et ta trennis karm pole vajadusel – ja tekitab meeskonnas mõnusa atmosfääri. Sarnase õhustiku suutis ta ju luua ka mullu Tartu naiskonnas. Äkki see ongi tema fenomen.
Hooaja algus on üleüldiselt üks päris suur üllatus olnud.
Hämmastav, jah, kui ma vaatan kasvõi Pärnut. Hooaja eel möllasid nad täiega, aga siis said hooaja alguses Lätis kaks kaotust. Täielik müstika! Ka Saaremaa oli keerulises seisus. Rakveret ei saa tänavu kindlasti maha kanda, sest kui nad oma mängu klappima saavad, on nad võimelised sarnaseks megaüllatuseks nagu paar aastat tagasi. Pärast meie alistamist ei saa ka öelda, et Selveril pole võimalust. Raske uskuda, et nii ühtlase liiga juures võiks keegi taas kõik kolm tiitlit võita.
