INTERVJUU: Robert Täht Venno takistamisest, Meistrite liiga debüüdist ja individualismist

Eesti koondise nurgaründaja Robert Tähe debüüt Meistrite liigas lõppes kaotusega, kui tema koduklubi Izmiri Arkas vandus koduväljakul numbritega 0:3 (20, 23, 19) alla Prantsusmaa meistrile Toursile. 

Izmir jõudis seejuures kõikides geimides kaheksanda punktini esimesena, kuid jäi külalistele selgelt alla just otsustavatel hetkedel. 25-aastane Täht oli Izmiri resultatiivseim 13 punktiga (+10), Toursile tõi Läti koondise diagonaalründaja Hermans Egleskalns 20 punkti (+16).

Võrkpall24 võttis Tähega ühendust ja uuris nii eilse euromängu kui ka üldise hetkeseisu kohta.

Robert, alustame pühapäevast, kui võitsite koduväljakul Türgi liiga tolle hetke liidrit Istanbuli Galatasaray’d 3:0. Mis oli selles mängus edu võti?

Galatasaray oli kõik mängud tolleks hetkeks võitnud, mistõttu valmistusime kohtumiseks väga tõsiselt. Mis siin salata, me ehitasime oma mängutaktika ühe mehe peale üles (Täht vihjab koondisekaaslasele Oliver Vennole, kes on olnud seni kogu liiga suurim punktikütt, kuid kogus Izmiri vastu vaid 11 punkti – toim.). Kõik mängijad teadsid täpselt, kuidas tuleb erinevates olukordades tema vastu kaitses asetseda.

Kas Galatasaray nõrkuseks polegi nende ühekülgsus? Kõik ju teavad, et suur osa tõstetest läheb igas mängus Vennole.

Päris nii ühekülgne ei tohiks üks tippmeeskond ilmselt tõesti olla. Meie teadsime just seda, et geimi lõppudes tuleb hoolikalt valvata Oliveri, sest sellistel hetkedel läheb temale palju tõsteid. Suutsime senise 30 punkti mehe hoida seekord 11 punkti peal. Samas, tegime Galatasaray vastu kindlasti ka ise oma senise hooaja parima mängu.

Kui palju Izmiri ja Galatasaray mäng publikut saali meelitas?

Atmosfäär oli vägev, umbes 3000 inimest vaatasid mängu. Neist pooled olid seejuures Galatasaray Izmiris asuvad fännid. Tegu on nii suure spordiklubiga, et sellel on sarnaselt Fenerbahcele ja Besiktasile igas linnas palju poolehoidjaid. Eilses Meistrite liiga mängus oli meil näiteks kolm korda vähem publikut, kuigi mängisime samas saalis.

Tulemegi nüüd eilse Toursi mängu juurde. Null-kolm kaotust te kindlasti ei oodanud.

Jah, Tours on tegelikult täiesti mängitav meeskond. Olen täna juba mängu ise analüüsinud ka. Juhtisime kõiki geime alguses, aga andsime lõpud ära. Sellistes mängudes ja sellisel tasemel ei saa selliseid ärakukkumisi lubada. Aga eks seal tulebki välja meie keskmine vanus, mis on väga-väga väike võrreldes Toursiga. Enamus meie põhimehi mängisid eile elus esimest korda Meistrite liigat. Tegime tähtsatel hetkedel lihtsaid vigu ja valesid otsuseid. Ainus Toursi mängija, keda me lõpuni pidurdada ei suutnud, oligi Egleskalns. Aga kokkuvõttes andsime ise mängu ära.

Teiseks, üks asi, mida olen Türgi puhul märganud, on see, et siinne liiga põhineb individualismil. Seda on raske sõnadega kirjeldada, aga kogu aeg on selline tunne, et mängitakse pigem enda kui meeskonna nimel. Ka eile oli seda väljakul märgata. Jah, Egleskalns tõi küll prantslastele palju punkte, aga kogu nende mäng oli väga meeskondlik, meie oma aga individuaalne.

Arvestades seda, et Meistrite liigas pääsevad alagrupist edasi vaid võitjad ja kolm paremat teise koha omanikku, oli eeldatavale lähikonkurendile kolme punkti loovutamine ilmselt eriti valus?

See Meistrite liiga süsteem on üleüldse jaburaks tehtud. Enamus tiime saavad ainult kuus mängu. Venemaa ja Itaalia tippklubidel on paratamatult rohkem võimu kui meiesugustel meeskondadel. Seetõttu ongi nii Izmir kui ka Tours Meistrite liigas pigem kogemuste hankija rollis. Meie alagrupi selge favoriit on Perugia ja teise koha pretendent peaks olema Moskva Dünamo. Aga valus oli kaotus sellegipoolest, sest Prantsusmaa meistrit oleks tahtnud näpistada küll. Kui suudame oma mängu mängida, võime neilt võõrsil revanši võtta.

Kui me vaatame hetkeks laiemat pilti, siis kui eriline oli eilne mäng sulle isiklikus plaanis? Hakkad end vaikselt kinnistama ka klubitasandil Euroopa tipptasemel.

Märgiline oligi eilne mäng ainult seepärast, et tegin Meistrite liigas debüüdi. Mängu ajal polnud aga mingit erilist tunnet sees. Tundus nagu iga teine kohtumine. Oleksin ausalt öeldes ka ise oodanud, et liblikaid on kõhus rohkem. Võib-olla oli asi ka publikus. Nagu mainisin, oli rahvast mitu korda vähem kui Galatasaray mängul. Eile meenutas atmosfäär pigem Wimbledoni tenniseturniiri, kus pärast punkti vaikselt plaksutati.

Mis Izmiri lähiajal ees ootab?

Pühapäeval mängime võõrsil Inegöliga ja seejärel ootab ees Kula, mis lasi kõik leegionärid rahaprobleemide tõttu minema. Need on mängud, kus tuleb kindlasti 3 punkti ära võtta.