Juhkami kolumn | Kuidas Vassiljev “positiivse võrkpalli” Eestisse tõi ja seda Meresaare peal rakendas

Tallinna Selveri 2012. aasta rünnakutrio Argo Meresaar, Kristjan Õuekallas ja Martti Rosenblatt. | Foto: volley.ee

Termin “positiivne võrkpall” hakkas Eesti võrkpallimaastikul laialdaselt levima 2014. aasta kevadel Gheorghe Cretu määramisega meeste koondise peatreeneriks. Omavigade arvu võimalikult madalal hoidmise mängufilosoofia pärineb Kesk-Euroopast, kus sarnast stiili on viljeletud juba pikemat aega.

Kuigi Cretu tulekuga hakati innovatiivsest Kesk-Euroopa stiilist rohkem rääkima, siis “postiivse võrkpalli” termini maaletoojaks võiks tegelikult lugeda praegust koondise abitreenerit Rainer Vassiljevit, kes noore peatreenerina Tartu Pere Leiba juhendas. Vassiljev käis 2011. aastal teadmisi täiendamas Oliver Venno toonases koduklubis Friedrichshafenis, kus peateeneriks oli legendaarne rumeenlane Stelian Moculescu. Sealt tagasi tulles hakati Tartus, kus minagi toona mängisin, rõhku panema just sellele, et alati ei ole kõige targem otsus riskeerides punkti järele minna. Vassiljev lõpetas oma Eestis üpris uuendusliku lähenemisega mõni kuu hiljem Tallinna Selveri ülemvõimu.

Vead on võrkpallimängu osa. Iga mäng lõppeb kaudselt kellegi eksimusega. Positiivne võrkpall ei tähenda seda, et hoiame palli mängus ja laseme vastasel eksida. Positiivne n-ö tark mäng ütleb, et tuleb valida sobiv hetk ründamiseks. Olukorras, kus ründaja ei ole parimas võimalikus positsioonis, tuleks üritada pall blokist “tagasi võtta” (kerge löök blokki, mida julgestatakse ehk pall tuuakse uuesti üles), kasutada hanitusi või muud sarnast lahendust, mis paneb vastased ebamugavasse olukorda ja kus oleks kerge oma blokki ja kaitset organiseerida.

Martti Juhkami. | Foto: Tourcoing Volley

Näide: Tartu Pere Leib – Tallinna Selver 2012. aasta EMV finaalseeria 2. mäng. Selveri parimaks kõrgete pallide ründajaks oli tol ajal Argo Meresaar. Samas Martti Rosenblattile sobisid pigem kiiremad tõsted, kõrgemate pallide lahendamisel oli ta tihti raskustes. Kui me ei saanud palli loodetud moel rünnata, üritasime mänguvahendit sedasi üle võrgu mängida, et vastaste rünnakult eemaldada Argo Meresaar (hanitused tema ette). Sundisime selle käiguga sidemängijat tõstma kõrge palli postisoonile “4”, kus oli Rosenblatt. Meresaar tõi küll kaitses palju palle üles, aga samas ei suutnud Rosenblatt jätkuolukordi punktiks lüüa, misjärel saime mitmeid kordi blokipunkti või uue rünnakuõiguse, aga seekord juba paremast positsoonist.

Positiivne võrkpall sobib oma olemuselt meeskondade vastu, kes on sinuga samal tasemel või veidi nõrgemad. Põhjendus on lihtne: iga kord, kui annad palli endast eeldatavalt “tugevamale” meeskonnale, lood neile võimaluse pallivahetus punktiga lõpetada. Tugevam meeskond toob sarnastest olukordadest rohkem punkte kui nõrgem meeskond. Andes tugevamale vastasele rohkem võimalusi, vähendad kokkuvõttes oma võiduvõimalusi. Sellest tulenevalt peab tugevama vastaste vastu võtma rohkem riske. Risk PEAB sellest hoolimata olema kalkuleeritud ja õigesti ajastatud. Silmad kinni kolmesesse blokki löömine on puhas lollus, mitte kalkuleeritud lahendus.

Euroopa mesitrivõistlustel kaheksa parema hulka pääsemine tähendab seda, et Eesti peab võitma endast paberil tugevamat meeskonda. Selleks tuleb mängida taktikaliselt õigesti, pannes vastased olukordadesse, kus nad olla ei taha, aga samas peab otsustavatel hetkel võtma teatud määrel riske ja nendes õnnestuma. Lihtne öelda, raske teha – sellest hoolimata tuleb protsessi uskuda!

Rainer Vassiljev muutis 2012. aastal pärast Saksamaa-käiku oma mängufilosoofiat. See tõi ka kohe edu. | Foto: volley.ee
1it.ee

Jaga postitust

Lisa kommentaar