Igal võrkpalluril on karjääris perioode, kus meeskond mängib halba võrkpalli ja vastu tuleb võtta häbiväärseid kaotuseid. Ma ei pea silmas mõnepunktilist nappi allajäämist, kus hea õnne korral võinuks tulemus olla vastupidine. Jutt käib mängudest, kus üks meeskond peseb teise meeskonnaga justkui põrandat, tuhanded inimesed sellele naerdes kaasa elamas.
Viimases mängus Prantsusmaa eelmise aasta meistri Toursi vastu tuuseldati meid nagu rannamees rotti (23:25, 16:25, 14:25) ning rongis kolumni kirjutades pole häbi veel silmist kadunud. Erinevad mängusituatsioonid keerlevad peas nagu pallid lototronis, aga midagi muuta pole enam võimalik. Mängu lõpus tundsime ennast nagu koolipoisid, keda kutsuti klassi ette esitama koduseid ülesandeid, mis olid tegemata. Alguses natukene kohmetunud, siis tunned häbi ja lõpus oled enda peale vihane, sest kedagi teist pole tekkinud olukorras mõtet süüdistada.
Mängijad peavad võtma vastutuse ja tegema kõik endast oleneva, et olukord ei korduks. Probleem ei ole kaotuses, vaid viisis, kuidas kaotasime. See ei ole koht, kus üksteise peale näpuga näidata, vaid kogu meeskond peab üheskoos tegema samme, et üldmäng paraneks. Kõik algab treeningutest ja tihtipeale lööb katastroofiline mäng järgmisteks nädalateks õhu puhtaks. Mängijad on edaspidi rohkem fokusseeritud, mistõttu pööratakse elementide lihvimisele erilist tähelepanu. Kaob ära asjatu loba, mis mugavustsoonis mängijatega treeningutel kaasas käib ja tõsist töökeskkonda rikub. Piisab sellest, et 1-2 mängijat teevad asju poole vinnaga, mis rikub meeskonna treeningnädala ja ettevalmistuse mänguks. Tasavägises liigas, kus kõik meeskonnad on võrdsed, loeb iga pisidetail, mis formuleerub mängupäeval tulemuseks. Meeskonna enesekindlus on vaja taastada ja seda teeb ainult võit.
Vähem juttu, rohkem tegusid ehk aeg trenni tegema hakata!
