Täna teeb meie portaalis debüüdi uus rubriik, kus Eesti naiste koondise liidrid Kristiine Miilen ja Kertu Laak aitavad spordisõpradel paremini tuttavaks saada meie võrkpallipere liikmetega. Esimeseks “ohvriks” valisid neiud rahvusmeeskonna ja Tartu Bigbanki 40-aastase kapteni Kert Toobali.
Miileni ja Laagi viiest teemaplokist koosnev intervjuu Toobaliga on nüüd teie ees.
1. Selgitame siis kohe välja, et mis värk selle Eestisse tulekuga ikkagi oli? Kas tuli lõpuks koduigatsus peale või vehkis Tartu Bigbanki mänedžer Hendrik Rikand rahapatakaga? Või tegi hoopis Andrei Ojamets õlle välja?
Eestisse tulek oli kindlasti hästi teadlik valik. Ma mõtlesin selle peale juba tegelikult varem. Juba üle-eelmine aasta oli meil tegelikult omavahel juttu Annikaga, et vaikselt võiks hakata tulema. Sondeerisin natukene pinda ka Eestis ja olin juba valmis, et võiks hakata tulema, aga siis tuli talvel pakkumine Poolast (Lubini Cuprum – toim.) ja plaanid tuli ümber teha. Sel aastal oli koju naasmise soov ja tahtmine veel suurem. Aga selleks, et sa koju või kuskile üldse saaksid minna, ei piisa ainult endast. Selleks peab olema klubi huvi ja need asjad peavad lihtsalt omavahel hästi kokku minema. Sa ju võid ise tahta, aga kui klubil on kasvõi sarnane mängija juba olemas, siis on tahtmisest vähe abi. Tartu puhul kulgesid asjad minu jaoks soodsalt. Jaanuaris-veebruaris andsin läbi Eesti meedia väikese vihje ja vaatasin, kas keegi reageerib. (Muigab.) Õnneks Tartu ja Saaremaa reageerisid mu vihjele “võimalik, et tulen varsti Eestisse”. Mulle tuleb siiani pakkumisi selleks hooajaks, lisaks uuritakse juba ka järgmist aastat. Aga kõik on juba nähtud ja järgi proovitud, tahtsin lihtsalt koju.
Andrei mulle veel õllet välja teinud ei ole, aga Tartu klubis käib see meeskonna moodustamine niimoodi, et… Kuna mina ka rääkisin Tartuga suht varakult need asjad läbi, siis ma väga täpselt ei teagi, kui palju seal kellegi käsi minu tulekul mängus oli. Mina suhtlesin põhimõtteliselt Tartu ja Saaremaaga ja võib-olla – mitte võib-olla, vaid päris kindlasti – langes see valik Tartu kasuks sellepärast, et Annika on niikuinii siin koolis ja eluliselt neid oli asju kõvasti lihtsam Tartus organiseerida.
2. Te olete Annikaga pikka aega koos olnud. Millal ja kuidas te kohtusite?
Abielus oleme olnud kaheksa aastat. Kohtumise aega täpselt enam ei mäletagi, sellest on päris kaua möödas. Eks see võrkpalliga seotud oli, sest Annika on lõpetanud Eesti Spordigümnaasiumi. Me selliseid ajalisi asju eriti meeles ei pea, lihtsalt mingeid tähtpäevi kui selliseid ei ole.
Millega ta tegeleb?
Annika on farmatseut, hetkel õpib viimast aastat Tartu Ülikoolis proviisoriks ja töötab apteegis.
Kas ta oli välismaal sinuga kaasas või elasite visiitabielu?
Algusaastatel, kui ma välismaale tulin, oli Annika minuga kaasas. Paar esimest aastat oli huvitavam, hiljem juba enam nii väga ei olnud. Siis otsis ta omale tegevust Eestist ja toimis pigem selline külaskäimine. Türgi oli niikuinii selline keeruline koht, kus elada. Seal me jõudsime lihtsalt klubiga vahepeal kaubale, et ma sain paar puhkepäeva ja me kohtusime Annikaga hoopis kuskil Ankaras või Istanbulis, sest nendesse kohtadesse, kus mina elasin, oli keeruline reisida. Nii oli lihtsam. Prantsusmaal oli küll kolme aasta jooksul kahe-kolmekuuseid juppe, kus ta oli järjest. Ta sai töö juurest ära ja siis tuli ja oli pikemalt, tavaliselt kuskil kevade poole. Siis olid ilmad paremad. Selline elukorraldus ei ole nagunii midagi sellist, mis saaks meeldida või sobida. Eks me põhimõtteliselt õppisime seda tegema enda jaoks võimalikult mugavaks. Skype’is ei taha siiamaani rääkida. Need internetiasjad olid kehvad ja ei toiminud väga hästi. Pilt hangus ja hääl jäi kaks-kolm sekundit taha… Skype ei meeldi mulle siiani. Selline kooselamine kindlasti lihtne ei ole, aga selleks peavadki olema sobivad inimesed ja mina olen enda jaoks selle sobiva inimese kindlasti leidnud. Temal on minu karjääris hästi märgiline tähendus, ta on mind toetanud ja vajalikul hetkel võib-olla ka suunanud või julgustanud mingeid otsuseid võtma. Ta ei ole kunagi sellist muljet jätnud, et “ah, mis sa jälle ronid sinna”. Eks ta on näinud, kui palju ma olen selle nimel vaeva näinud ja kui lühike see sportlaskarjäär üleüldse võib olla.
3. Milline näeb välja Kert Toobali unistuste puhkusepäev Eestis?
Puhkepäev on midagi sellist, mis ei tohi ilmselgelt sisaldada mitte ühtegi plaani, mitte ühtegi asja, mida sa pead tegema. See, et sa pead mingiks kellaajaks kuskile jõudma või midagi sellist… Puhkepäev peab tähendama täiesti plaanivaba päeva. See peab endas hõlmama kindlasti hästi pikka hommikusööki. Ja siis saab juba sujuvalt päevale vastu minna. Kuna ma olen antud hetkel Eestist nii kaua ära olnud, siis ükskõik, milline suund või siht, kuhu sa kasvõi autoga sõidad – kõik on selline uus ja huvitav ja põnev. Tavaliselt lasen puhkepäeval lihtsalt minna ja vaatan, kuidas kulgeb.
4. Milline riik on sulle su karjääri jooksul kõige südamelähedasemaks jäänud?
Kuna ma olin kõige pikemalt Prantsusmaal, siis see oli mulle kindlasti natuke südamelähedasem. Aga mängijana on alati see, et sa oled lihtsalt seal, kus sa oled – selle järgi sa omale klubisid ei vali, et kus sulle nii väga või kõige rohkem meeldib.
Kus oli kõige ilusam loodus, parem toit, paremad elutingimused ja sõbralikumad inimesed?
Prantsusmaa oli ka looduse poolelt hästi mitmekesine. Seal on kõik asjad olemas. On mäed, on meri; on lund, on ilusat ilma. Prantsusmaa pakub riigina kõike ja prantslased ise ka ju tihti sellepärast kusagile mujale ei lähegi, et neil on oma riigis kõik olemas. Ja eks kindlasti Prantsusmaal on hea toit. Ka elutingimused olid seal piisavalt head – kunagi ei ole ideaalset, aga kõik oli sobiv ja käe-jala juures. Rennes oli ka selline linn, mis oli piisavalt väike ja kust sai suhteliselt hästi liikuda teistesse kohtadesse ja linnadesse. Selles mõttes oli Rennes’is hea. Türgis oli samamoodi hea toit, aga nad söövad seal hästi kiiresti ja see mulle pigem ei meeldinud – Prantsusmaal õppisin head toitu nautima. Aga inimesed olid Türgis hästi sõbralikud. Nad hindasid minu ausust. Ise nad üdini ausad seal kogu aeg olla ei saa. Kui mina seal olin ka aus nende inimeste vastu, kelle suhtes nendel oli mingisugune hästi suur ja tihti ka põhjendamatu respekt, siis nad kuidagi koondusid mu seljataha ja ütlesid tihti, et “kuule, mine räägi ise”. Ma ise tegelikul rääkija nii palju ei ole – teen seda siis, kui mu käest küsitakse. Aga meeldimise koha pealt – kokkuvõttes on siis vist Prantsusmaa selline kõige parem. Eks ma Rennes’is ka suhtlesin inimestega, kes olid täiesti võrkpallivälised. Vabal ajal ma parema meelega võrkpallist ei räägi ja enda ümber palju inimesi ei vaja.
5. Mitte et see karjääri lõpp just käegakatsutav oleks, aga mis sa plaanid pärast profielu tegema hakata?
Ma saan selles mõttes aru, et ega ta igavesti ei kesta. Mul on see karjäär niikuinii juba kestnud palju kauem kui mõnel teisel või keskmisel sportlasel. Aga ma tunnen ennast endiselt hästi. Ma ei ole kunagi mingisuguseid tähtaegu pannud – kõik on läinud hästi sujuvalt, aasta korraga. Kui ma nüüd siia Tartusse tulin, siis ma tegin kaheaastase lepingu, nii et vähemalt järgmise aasta olen kindlasti veel täielikult võrkpallur. Ja ka see on olnud juba pikka aega teadlik valik, et ma tahtsin lõpetada igal juhul Eestis. Selle põhjus on lihtsalt see, et kui 14-15 aastat olla järjest ära, siis see tavaellu sukeldumine otse välismaalt tulles on kindlasti keerulisem. Sellest tingitult oli mul kindel plaan viimased aasta-kaks või siis ka natuke rohkem mängida Eestis ja siis saada uuesti teada, kuidas see Eesti elu päriselt käib. Mida siin vaja on, et edasi tegutseda. Aga kindlasti see, mis ma siin need viimased aastad teinud olen, peabki olema vundament sellele, mis minust täpsemalt edasi saama hakkab.
On sul äkki juba praegu profielu kõrval mõni projekt käsil?
Mul ei ole midagi profielu kõrvalt käsil olnud, ma olen keskendunud ainult ühele asjale. Ma ei ole selline tüüp, kes on võimeline mitut asja korraga tegema. See on ka üks põhjus, miks ülikool kunagi pooleli jäi – käisin seal päris mitu head aastat (Toobal õppis Tallinna Ülikoolis kehakultuuri – toim.), aga kuna ma mängisin tol hetkel Pärnus, sõitsin põhimõtteliselt iga päev Pärnusse trenni, õhtul tagasi, hommikul kooli… See oli lihtsalt nii koormav. Ja eks need aastad Pärnus olid ka sellised, mis läksid järjest professionaalsemaks. Trenne tuli teha järjest rohkem. See oli minu teadlik valik: valida võrkpall. Praegusel hetkel peab siis lihtsalt selle teadmisega elama, et kool jäi pooleli ja nüüd tuleb midagi uut välja mõelda-vaadata.
Kas sa soovid võrkpalliga seotuks jääda?
See on jällegi midagi sellist, mida ette ei tea. Sellega on samamoodi, nagu klubis mängimisega – sellest ei piisa, et sina tahad, vaid seda peab keegi teine ka tahtma. Vaatame. Eks need aastad saavad olema sellised, kus ma saan rääkida ja suhelda. Eks mul selliseid indikatsioone või vihjeid oli enne ka, et kõigepealt pead sa Eestisse tagasi tulema ja siis juba saame põhjalikumalt rääkida ja suhelda.
Mis on su unistuste töökoht?
Unistuste töökoht… Sportlase elu on ju see, mida sa teed hinge ja armastusega. Sa oled ise selle nimel palju vaeva näinud. Kui sulle selle eest palka ka makstakse, on kõige parem. Paljudel kindlasti sellist võimalust ei ole. Aga ega ta pole mingisugune kõige lihtsam töökoht ka. Sellist tavaelu ja klassikalisi vabu päevi sul ei ole. See on ikkagi elamine täiesti teadmatuses. Need plaanid ja kavad muutuvad pidevalt. Aga sellegipoolest on see mu teadlik valik ja ma olen selle üle õnnelik.
Mis valdkonnad sind huvitavad?
Tulevikuga seoses ei välista ma midagi. Mul ei ole mingit sellist tagavaravarianti, millega ma saaksin igal juhul tegelema hakata. See saab olema mis iganes. Eks see ongi natukene põnev ka, et mis see siis kokkuvõttes olla võiks. Mul ju praegu mingeid selliseid erilisi oskusi ei ole. (Muheleb.) Minu oskus ongi see, et mingeid gruppe juhtida, suunata ja koos hoida – see on see, mida sa õpid spordi sees. Aga ma ise selle üle ülemäära pead ei vaeva, et mis edasi saab. Midagi kindlasti saab. Vahepeal tundub, et kõik teised muretsevad natukene rohkem. Minu käest küsitakse tihti, et mis edasi saab, aga praegu veel ei saa midagi. Praegu ma olen Bigbanki meeskonna liige ja olen seda ka järgmisel aastal. Vaatame, mida tulevik toob.
