Eesti võrkpalli tabas sel nädalal valus kaotus, kui meie seast lahkus endine Rakvere esindusmeeskonna temporündaja ja pikaaegne noortetreener Hendrik Kurik.
34-aastasena manalateed läinud rakverelane esindas koduklubi esindusvõistkonda pikki aastaid ja oli Mati Meriranna meeskonnas ka kapteni rollis. Hooajal 2015/16 võitis ta Rakverega, mida tol hetkel juhendas juba Urmas Tali, oma esimesed tähtsamad medalid – karikal hõbeda ja meistrivõistlustel pronksi – ning taandus seejärel meistriliigast esiliigasse, kus mängis veel ühe hooaja. Viimastel aastatel lõi ta kaasa maakondlikel võistlustel.
Kurikust jäid maha kaks last, kuid noori, kelle elus ta suurt rolli mängis, oli tegelikult kümneid. Kurik juhendas nimelt viimased 11 aastat Rakvere spordikooli kasvandikke, teiste hulgas käis tema käe alt läbi Pärnu Võrkpalliklubi praegune nurgaründaja Tony Tammiksaar. Kui Mati Merirannal olid tänavu spordikooli vanimad ja Kaspar Pomerantsil noorimad võrkpalliõpilased, siis Kurik tegeles vahepealsete gruppidega, kus käisid peamiselt 3.-5. klassi lapsed.
Võrkpall24 palus Hendrik Kurikut meenutada mitmel temaga seotud võrkpalliinimesel.
Mati Merirand, treener
“Hendriku lahkumisest on tohutult kahju. Eks ta leidis võrkpallitee ilmselt tänu vanemale vennale Kristjanile. Hendrik armastas võrkpalli ja tahtis väga treenerina töötada. Selliseid noori on raske leida. Ta sai lastega hästi hakkama ja meeldis neile. Ta oli hea suhtleja. Mängijana meenub Hendriku kirglikkus – ta põles väljakul. Ja kui tulid sekka lihtsad vead, siis oli ta enda peale pahane. Minule sellised kirglikud mängijad sobisid. Lisaks oli ta juba mängijana treeneritüüpi mõtlemisega.
Kui Hendrik veel tõsisemalt ise võrkpalli mängis ja juba ka treenerina töötas, käis ta lihakombinaadis tööl. Mäletan, kui ta sai koolis kehalise kasvatuse õpetajaks ja ei pidanud enam öövahetusi lihakombinaadis tõstukijuhina tegema, ütles ta mulle, et on viimaks eluga rahul. Viimasel ajal käis ta võrkpallitreeneri töö kõrvalt sõbral ehitusel abiks ja sõitis taksot. Hendriku elusaatus oli karm. Ta elas kõvasti kaotusi läbi.”
Kaspar Pomerants, meeskonnakaaslane
“Hendriku lahkumisest on väga kahju. Ta oli heatahtlik inimene. Kui mina meistriliigameeskonnas mängima hakkasin, oli Hendrik võistkonna kapten. Eks tal olid oma probleemid, mida ta läbi elas ja mis teda sõid, aga lastele nii tema ise kui ka tema trennid meeldisid. Olen seda mitmelt poolt kuulnud.”
Urmas Tali, treener
“Olime Rakvere meeskonnas temaga kolm hooaega koos. Hendrik jäi meelde positiivse inimesena, kes sai kõigiga läbi. Tal oli alati tahtmist ja pealehakkamist. Oma asjad tegi ta hästi ära. Samas oli ta iseenda suhtes väga aus ja kahe jalaga maa peal, teades, millised on võrkpallurina tema võimed.”
Elia Lulla, meeskonnakaaslane
“Tundsin Hendrikut lapsest saati. Käisime koos Rakveres spordikoolis, mängisime noortekoondises ja kuulusime Rakvere esindusmeeskonda. Ka nüüd, mil mõlemal Eesti mõistes profikarjäär läbi sai, mängisime Lääne-Virumaal koos maakonnaliigat. Viimati olime koos väljakul eelmise hooaja lõpus, kuigi ka tänavu esindas ta rahvaliigas tublisti meie meeskonda. Lihtsalt mina ise polnud sel hooajal veel jõudnud mängudele.
Hendrik oli hea inimene. Tema puhul oli märksõna tahtmine. Ta andis endast kõik isegi siis, kui vahel välja ei tulnud. Hendrik tahtis tegelikult sidemängija olla. Vähemalt selline oli tema salasoov. Ka maakonnasisestes mängudes soovis ta tihti sidemängijana end proovile panna. Võib-olla tekkis huvi sidemängija positsiooni vastu tänu tema treeneritööle. Meil on siiani hästi ühtehoidev võistkond, kuhu hulka kuulus ka tema. Puhka rahus, Hendrik!”
