Kuressaare külje all asuva 300 elanikuga Nasva küla tuntuim sportlane on võrkpallur Johan Vahter, kes mängib täna Eesti esiklubis Saaremaal ja kuulub koondise suurde nimekirja. Veel mõned aastad tagasi oli see peagi 23. sünnipäeva tähistav mängumees aga tippspordiga hüvasti jätmas.
Libero positsioon pole võrkpallis just kõige apetiitsem pala. Olgugi et tagaliini juhtfiguurina lasub selle rolli kandja turjal nii vastuvõtul kui kaitsemängus meeletu vastutus, seisab libero individuaalse punktiskoori lahtris pärast iga mängu ümmargune null. Meedias satuvad liberod seetõttu rambivalgusse haruharva, kuigi ala sees on ka selle positsiooni tipptegijad kõrges hinnas.
Võrkpall24 istus Saaremaa eurosarja kordusmängu eel Vahteriga Kopenhaagenis maha ja ajas paarkümmend minutit juttu. Varasemalt nii Tallinna Selverit kui Järvamaa Võrkpalliklubi esindanud Vahter kuulub loomult küll tagasihoidlikumate mängijate hulka, ent on sarnaselt oma mängustiilile ka vestluspartnerina võrreldes paari aasta taguse ajaga hoopis julgemaks muutunud.
Johan, alustame intervjuud libero-teemaga. Kas oled sellele kohale sattunud olude sunnil või omal soovil?
(Muigab.) Olude sunnil ikka pigem. Kui Audentese spordigümnaasiumi 10. klassi õppima tulin, oli kokkulepe, et hakkan sidemängijaks või liberoks. Raul Reiter vaatas võrkpalliturule otsa ja kuna liberoid oli tol hetkel rohkem vaja, pani ta mind selle ameti peale. Tõsi, mängisin ka Saaremaal A-klassis ühe aasta tegelikult juba liberona, varem olin aga tegutsenud nii ründe- kui sidemängijana. Ka viimasel aastal enne Audentesse tulemist olin veel sidemängija.
Oleksid sa ise pigem sidemängija ametit tol hetkel eelistanud?
No miks mitte. See oleks olnud veidi mitmekülgsem – saanuks servida ja blokis käia.
Aga kui otsus tuli, võtsid seda siiski huvitava väljakutsena?
Muidugi. Peaasi, et mängida saaks ja endal lõbus oleks.
Kui me ajas veel rohkem tagasi läheme, siis võib vist öelda, et sul õnnestus Saaremaal väga hea võrkpalli algõpetus saada. Sinu treener oli Toomas Jasmin ja meeskonnakaaslased mitmed hilisemad koondislased.
Jah, meil oli mingil hetkel isegi nii hea punt koos, et näiteks Karli Allik ei pääsenud väljakulegi. Seal olid rünnakuid lahendamas sellised paugutajad nagu Helar Jalg, Denis Losnikov, Kevin Saar ja Karlis Mesila… Kõik lihtsalt ei mahtunud väljakule. Mindki liigutati seetõttu liberoks, et ma väljakule ära mahuks.
Mis Jasmini nii heaks treeneriks teeb? Tema alt on häid mängijaid tulnud nii Saaremaalt kui Pärnust.
Lugesin üht Hindrek Pulga artiklit (Vahter peab silmas Pulga “Unelmate meeskonna” lugu). Ta ütles seal väga õigesti, et Jasminil on vaimne pool väga tugev. Ta oskab õigel ajal õigeid asju öelda ja suudab mängijad mängima panna. Ma pole nii head treenerit rohkem näinudki.
Eeldan, et sul on seega päris kahju, et ta otsustas tänavu Saaremaa abitreeneri ameti vahetada Pärnu oma vastu?
Väga kahju! Mina oleksin tema käe all veel väga pikalt soovinud mängida.
Tuleme libero ameti juurde tagasi. Kas aja jooksul oled sa hakanud rohkem tundma rõõmu, et sellise positsiooni peale sattusid?
Ma arvan küll. Kuna olen Saaremaa meeskonna põhikoosseisus, siis naudin tõesti iga hetke. Sidemängijana võiks vaid oletada, kas ma konkureerinuks täna Markkus Keele, Robert Viiberi ja teiste omaealistega.
Mis libero rolli hea külg on? Punkte sinu arvele ju kunagi ei kanta.
Emotsiooni tuleb nautida. Kui tugeva löögi kaitses üles tood või servi hästi vastu võtad, oled meeskonnale kasulik. See on hea tunne.
Kas see nördimust ei tekita, et spordiuudistes ja -lugudes räägitakse reeglina ainult ründemängijatest, olgugi et vahel teeb libero hoopis parema mängu?
Need, kes võrkpalli jagavad, ikka teavad, kui hästi mängid. Aga ega seda liberot pole ka vaja meedias välja tuua, sest publikul on raske aru saada, kas ta tegi hea või halva mängu. (Naerab.) Isegi mu oma tuttavad, kes on võrkpalli mänginud, ütlevad vahel, et “Juss, sa tegid täna hea mängu”, kuigi vastuvõtuprotsenti ja muud vaadates oli tegelikult jube kehv esitus.
Mis on su tugevused ja nõrkused?
Kunagi tundus, et mul on hea kaitsemäng ja kehv servi vastuvõtt. Nüüd jääb vastupidine mulje. Ei teagi, kas suudan neid elemente tasakaalu viia.
Kas sa oskad kedagi välja tuua, kes liberona just tänu heale kohavalikule ja mängutarkusele on silma jäänud?
Jaa, mängisime kunagi noortekoondisega Lätis ja käisime vaatamas, kui A-klassi poisid (1993. a. sündinud) kohtusid Soomega. Seal jäi küll suu ammuli, kui nägin, kuidas praegune Soome koondise libero Lauri Kerminen tegutses. Ta luges ülihästi mängu ja tegi kaitses väga puhtaid puuteid. Kermineni oli lust vaadata ja tänu temale tõusis ka minu silmis libero positsiooni väärtus.
Kui hea libero on Eesti koondise põhimees Rait Rikberg?
Kui ta on nii kaua Eesti koondises mänginud, siis see ütleb juba ise midagi. Arvan, et ta on siiani meie parim libero, kuigi ka Silver Maar on oma noore ea kohta väga-väga hästi mängima hakanud.
Kuhu sa ennast Eesti liberote edetabelis asetaksid?
Tuleb vist panna sedasi, nagu koondises möödunud suvel kohad jaotatud olid. Seega kolmandaks.
Pääsesid Eesti B-koondisse tegelikult juba nelja aasta eest, kui Cretu esmakordselt pärast valikturniiri noormängijad kokku kutsus. Millised mälestused sul sellest ajast on?
(Muigab.) Ma olin nii noor ja roheline siis veel, et ei saanud midagi aru.
Millise mulje Gianni sulle toona jättis?
(Rõhutatult.) Väga professionaalse. Olin ise lihtsalt vaimselt nii nõrk, et raske oli end heast küljest näidata. Iga viga tõmbas moraali alla. Libero ametis peabki just vaimselt väga tugev olema, sest meie peamine ülesanne on võimalikult vähe eksida. Seepärast peab ka iga positiivse soorituse võtma täiega enda sisse.
Kes sulle möödunud suvel uuesti loodud B-koondises enim imponeeris?
Seal olid tegelikult ju kõik vennad väga head! Olin nende kõigiga juba noorteklassides koos mänginud. Minu arust oli Stefan Kaibald väga heal tasemel, just üldmänguga. Ma ei mäleta, et ta Audenteses õppides nii oleks mänginud. Ta on ikka suure arenguhüppe teinud. Muidugi Dima (Dimitri Korotkov) jättis väga-väga hea mulje oma võimsa hüppega. Ta lõi isegi üle bloki palle maha. Aga ka teised on tegijad ja jõudnud arvestatavale tasemele.
Kas A-koondisse pääsemine on ka üks põhjuseid, mis sind võrkpallurina motiveerituna hoiab?
Muidugi! Aga nii mõtleb iga mängija. Võib-olla pole ma jätkuvalt valmis mängija ja isiksusena veel. Kui lähen koondisse, olen nii algaja vanemate olijate seas, et tekib aukartus. Ma ei lähe ju sinna teisi õpetama ja oma mängu peale suruma. Tegelikult peaksin aga just olema enesekindlam ja tegusid tegema. Libero roll on ju tagaliini juhendamine. Tema peab vastuvõtul rääkima, kuidas kellelegi tuleb väljakul asetseda.
Kas sa oled välismaale mängima siirdumisele mõelnud?
Tahaksin selle ja järgmise hooaja veel Saaremaal mängida, sest studeerin nii kaua Kuressaares TTÜ-s kaugõppes ettevõtlust ja elamusmajandust (kui Vahter alustas õpinguid eelmisel aastal, siis tänavu hakkasid sama eriala omandama Mihkel Tanila, Rauno Tamme ja Helar Jalg – toim.). Kui olen selleks ajaks paremaks mängijaks saanud, siis tahaksin igal juhul end ka välismaal proovile panna. Aga praegu pole mul veel agentigi.
Lõpetuseks, mäletan, et kaks hooaega tagasi siirdusid sa pea aastaks kaitseväkke ega kuulunud enam oma toonase koduklubi Tallinna Selveri tulevikuplaanidesse – seal oli koha välja võidelnud teine saarlane Denis Losnikov. Kas tol hetkel käisid sul ka lõpetamismõtted peast läbi?
Käisid küll. Esialgu tundus üsna ebareaalne pärast aastast pausi võrkpalli juurde (tõsisel tasemel) tagasi tulla. Õnneks jõudsin sügisel Järvamaaga kokkuleppele ja sain ikkagi mängimist kaitseväe kõrvalt jätkata.
Saaremaa ja Gentofte kordusmäng CEV Challenge Cupil algab teisipäeval kell 20.00. Avamängu võitsid saarlased 3:0. Võrkpall24.ee on kajastamas sündmusi kohapeal.
