Viimased poolteist aastat koos paarilise Dmitri Korotkoviga rannavollele keskendunud Timo Lõhmus on lähedal Tallinna Selveriga liitumisele.
“Seis on hetkel 50-50,” ütleb 20-aastane Lõhmus Võrkpall24 kõnele vastates. “Olen Lauriga (Selveri mänedžer Lauri Kasper – toim.) rääkinud, aga lepingut peaksin nägema täna. Kui kõik klapib, siis mängin kuni kevadeni saalivõrkpalli.”
Lõhmus tunnistab, et rannavõrkpallurina tekkisid tema karjääris esimesed tõsisemad murepilved siis, kui ta möödunud talvel Indrek Verro käe all treenimisest loobus. Korotkovile Verro treeningud aga sobisid ja nii treenis Narvast pärit võrkpallur edasi ühes grupis koos meie esipaari Kusti Nõlvaku ja Mart Tiisaarega.
“Eks põhjuseid, miks rannavõrkpallis kõik nii välja ei tulnud, nagu tahtnuks, oli palju. Kui läksin talvel Verro juurest ära, ei õnnestunud Dimaga trenne enam sedasi klapitada, et mõlemale hästi sobiks. Mina Indrekuga jätkata ei tahtnud, aga Dima tahtis. Ja eraldi treenides pole võimalik rannavolles minu hinnangul asja toimima saada. Eraldi võib treenida paar nädalat, aga kogu aasta – see on liig,” usub Lõhmus.
“Kevadel nakatusin ka koroonaviirusesse ja kaotasin nädalaga kaheksa kilo, mistõttu olin treeningutelt väljas sisuliselt terve kuu,” jätkab Lõhmus. “Ja Dimaga jooksis ka suhtlus karile. Üritasime seda küll parandada, aga eriti ei õnnestunud. Viriseda tegelikult ei saa. Sportlase karjääris tulebki ette paremaid ja halvemaid aegu. Ja hooaeg iseenesest polnud kõige kehvem.”
Lõhmuse sõnul oli rannavõrkpallurina keeruline majanduslikult toime tulla. “See on ikka täiesti erinev, kuidas saalivõrkpall ja rannavõrkpall toimivad. Saalis tehakse kõik klubi poolt ära, aga rannas pead ise oma trenne ja rahaasju ajama. Selles suhtes on saali tagasi tulla mugav. Sellist pinget pole, et kuidas raha jagub ja kas järgmisele turniirile kannatab minna.”
Tallinnas võrkpallimänguga samaaegselt juuksuriametit õppiv Lõhmus ei plaani rannavõrkpalliga aga hüvasti jätta. “Seda mõtet ei ole,” kinnitab ta. “Lihtsalt praegu ei tundunud rannavõrkpallurina jätkamine võimalik enam. Kuidagi on ju vaja ka ära elada ja Selver pakkus hea lahenduse. Kui jõuame kokkuleppele, siis mängin ühe hooaja ära ja vaatan edasi. Suvel on plaanis taas vollet mängida, aga kellega, seda on veel vara öelda.”
Oma kasvatajaklubi Selveri särgis mängis Lõhmus viimati üle-eelmisel hooajal, kui võitles mänguaja eest tänavu TalTechis mängiva Tšehhi diagonaalründaja Matej Šmidliga. Lõhmus sai mänguaega küll üsna vähe, ent kasutas oma võimalused mitmel korral hästi ära. Nüüd oleks Lõhmusel hea võimalus kerkida Selveris kindlaks põhimeheks.
“Vorm pole paha, ootasin hullemat,” lausub Lõhmus, kes oli esmakordselt Selveri tänavuse võistkonnaga koos pühapäevasel Tallinna Karika kontrollturniiri finaalmängus. Platsil ta veel ei käinud. “Lauri ütles, et mul on hea võimalus kerkida põhidiagonaaliks, sest Mihkel Nuut käib trennis töö kõrvalt ja poole kohaga. Aga eks kõik sõltub sellest, kuidas ma mängima hakkan. Üritan muidagi võimalikult hästi esineda ja Selverile kasulik olla.”
Et Lõhmus pole maailma pikim diagonaalründaja – tal on kasvu 186 sentimeetrit – ja rannavõrkpallurina tegeles ta palju ka kaitsemänguga, siis kas teda võiks näha nurgaründaja positsioonilgi kätt proovimas? “Ma ei kujuta hetkel ette, kuidas ma diagonaaliski mängin, nurgaründaja kohast rääkimata. Aga proovida võin mõlemat, selle vastu pole mul midagi,” vastab Lõhmus. Esialgu paistab siiski, et nurgaründaja positsioon on Andres Toobali meeskonnal kenasti kaetud ning mänguaja eest hakkavad võitlema Oliver Orav, Denis Losnikov ja kanadalane Pierce Johnson.
Lõpetuseks, kuidas Lõhmus Eesti klubide jõujooni hindab? “Ma pole ausalt öeldes liiga palju jälginud suviseid üleminekuid. Tean, et Selver mängis kontrollkohtumistes Tartu Bigbankiga kahel korral viiki. Kui arvestada, et kõik mehed ei mänginud meil ka, siis see näitas, et võimalused on meil kindlasti olemas. TalTechi kohta arvasin, et nad osutavad meile pühapäevases mängus rohkem vastupanu, aga eks neil on vist uute meestega raske kohe klappi leida.”
