Hillar Karm | Uutest klubikaaslastest Tähest ja Leonist ning treeneri tähtsusest

Robert Täht ja Wilfredo Leon. | Fotod: Izmiri Arkas/Perugia

Mäletatavasti kohtus Robert Tähe koduklubi Izmiri Arkas lõppenud hooajal Meistrite liigas maailma tipu, itaallaste Perugiaga. 15. jaanuaril kodus peetud mängu kaotas Izmir 1:3 (-10, -19, 22, -23). Selles mängus kohtusid esmakordselt võrkpalliväljakul Eesti parim nurgaründaja Robert Täht (191 cm) ja maailma parim nurgaründaja Wilfredo Leon (201 cm).

10-sentimeetrisest pikkusevahest hoolimata oli superhoos Täht maailma parimale nurgaründajale Leonile igati vääriline vastane. Avageimis jäi Izmir vastasele alla 15 punktiga. Teises geimis tegid itaallased vahe sisse alles geimi lõpupunktide mängimisel. Kolmanda geimi suutis Izmir isegi võita ja neljandas geimis pakuti tasavägist võitlust mängu lõpuni välja.

Täht tegi Itaalia suurklubi vastu oma nime väärilise mängu ja kogus Arkase parimana 19 punkti (+11). Eesti koondise nurgaründaja tähetund lõi särama kolmanda geimi teises pooles ühe superrünnaku sooritamise järel ja jätkus neljapunktilise serviseeriaga, mis viis kolmanda geimi võiduni. Perugiale tõi maailma parimaks nurgaründajaks peetav Leon 17 punkti (+9). Nagu näitab allolev statistika, oli Täht selles mängus Leonist edukam peaaegu kõigis mänguelementides, välja arvatud blokipunktides ja serviässades.

Robert Täht vs Wilfredo Leon:
Punktid: 19 vs 17
Kasutegur:  +11 vs +9
Blokipunktid: 0 vs 1
Servid: 18 vs 16
Serviässad: 1 vs 4
Servivead: 5 vs 7
Ründelöögi tõsteid: 30 vs 27
Edukaid ründelööke: 18 vs 12
Rünnakuprotsent: 60 vs 44
Servi vastuvõtte: 27 vs 27
Servi vastuvõtu protsent: 48 vs 48

Möödunud hooajal tuli Perugia Itaalia kõrgliigas hõbemedalile, pärjati riigi karikavõitjaks ja jõudis Meistrite liigas poolfinaali. Poola kodakondsusega kuubaka Wilfredo Leoni (25) füüsilised võimed on ekstraklassist – löögikõrgus koguni 374 cm ja blokk 346 cm. Seetõttu on tema koht nurgaründajana Perugia põhikoosseisus enam kui kindel.

Robert Täht on uueks sõlminud Perugias 1 + 1 lepingu just sellesama Euroopa tippklubi Perugiaga. Tõenäoliselt tuleb meie mehel hakata põhikoosseisu teise nurgaründaja positsiooni eest võitlema ukrainlase Oleg Plotnitski (22) ja itaallase Filippo Lanzaga (28).

Eelmisel hooajal mängis Täht Türgi meistriliigas, kus aitas Izmiri Arkase hõbemedalile. Enne seda kuulusta Poola liiga Lubini Cuprumisse. Mis oli aga kõige tähtsam järgmise meeskonna osas valiku tegemisel – kes saab Perugia peatreeneriks?

Nagu nüüd teame, asub Perugia peatreenerina ametisse belglane Vital Heynen (50), kelle käe all tuli 2018. aastal maailmameistriks Poola koondis ja kes valiti aasta võrkpallitreeneriks. Varem, 2014. aastal viis ta Saksamaa MM-il pronksmedalile ja 2017. aastal Belgia EM-il poolfinaali.

Iga spordiala edasikandjaks on treener. Sportlane tuleb, mängib ja läheb, aga treener oli, on ja jääb meie mällu. Tänapäeval kahjuks lähevad ka treenerid. Kui pole enam treenereid, pole ka ala. Treeneriks võib õppida, heaks treeneriks võib saada väga kõvasti tööd tehes, kuid väga heaks treeneriks peab sündima. Viimane väide käib ilmselt ka belglase Vital Heyneni kohta.

Siinkohal sobib heita pilk mineviku treeneritele, et paremini mõista hea treeneri tähtsust ja mõju mängija arengule. Nii saab selgemaks ka Robert Tähe otsuse põhjendus meeskonna valikul. Imetlust väärivad 1967 .aastal moodustatud Tallinna Spordiinternaatkooli (TSIK) võrkpallimeeskonna saavutused. Kooli füüsika- ja matemaatikaõpetaja Raimund Pundi juhendamisel võitis Eesti noortemeeskond 13 aasta (1968 – 1981) jooksul 15 üleliiduliste tippvõistluste medalit, kusjuures viis neist olid kuldsed.

NL-i tollase edukaima noortetreeneri Raimund Pundi võiduretsept oli lihtne: „Mitte eksida! Tuleb teha paremini kui vastane, tuleb mängida nii, et vastane eksiks.” Huvitav on teada, et Eesti koolipoisid tulid NL-i meistriks mõni kuu varem kui täismeeste ”Kalev” (1968).

Võitu Eesti noortemeeskonna üle peeti tol perioodil auasjaks. Näiteks 1981. aasta üleliidulisel koolinoorte spartakiaadil Kaunases alagrupimängus Eestit 3:1 võitnud Moskva koondise hallipäine treener Ilja Rohman hüppas ja karjus rõõmust: „Me võitsime Eestit! Poisid, te võitsite Eestit, millest unistasite kaks aastat!“

Raimund Pundi hoolealustest TSIK-i aastail tulid NL-i koondises juunioride maailmameistriks Jüri Rohilaid (1977) ja Aare Salumaa (1981), Euroopa juunioride meistriks Uno Tiit (1969), Viljar Loor (1971, 1973), Avo Tasane (1971 oli NL koondise põhisidemängija), Andres Karu (1975) ja Jaanus Lillepuu (1982). Hiljem tulid NL-i koondusega Euroopa meistriks Viljar Loor (1975, 1977, 1979,1981, 1983) ja Jaanus Lillepuu (1987) ning Viljar Loor maailmameistriks (1978, 1982) ja olümpiavõitjaks (1980).

Midagi täiesti erakordset on korda saatnud Tartus võrkpallimängu alustanud Viljar Loor. Tõsi, ehk on siin oma osa ka geenidel, sest Viljari isa Valdur Loor oli hea võrkpallimängija, hilisem üleliidulise kategooria kohtunik.

See juhtus 1978.aasta MM-il Roomas, kus MM-i direktoraadi poolt valiti turniiri sümboolsesse koondisse NL-i mängija eestlane Viljar Loor. Alagrupimängus Itaaliaga, kes tuli hiljem NL-i järel MM-i hõbemedalile, tegi Viljar Loor lausa imet – ta ei eksinud mitte ainsatki korda mitte üheski mänguelemendis. Ei pallingul, servi vastuvõtul, kaitsemängus ega blokis ja rünnakul lõi Loor maha peaaegu kõik talle tõstetud pallid. Võistlusi jälginud NL-i teadusgrupi vaatlejad polnud varem mitte kunagi midagi niisugust oma elus veel näinud!

Siis teatavasti ei olnud sellist mängijate spetsialiseerumist nagu praegu (nurga-, tempo- ja diagonaalründajad), vaid mängijad pidid väljakul oskama kõike. Vaid sidemängijaks oli kindel mees.

NL-i koondise peatreeneriks oli sel ajal Leningradist pärit Vjatšeslav Platonov, kelle juhtimisel võitis NL 8 aasta vältel rahvusvahelisel areenil kõik, mis võita oli – OM-kulla, 2 MM-tiitlit, 6 EM-kulda, 3 maailma karikat.

Platonov rõhutas: „Treener peab olema suur psühholoog, veelgi enam, ta peab olema isegi hüpnotiseerija, kes oskab võistkonda algavaks mänguks psühholoogiliselt ette valmistada.” Platonov oli üks kahest meeste treenerist, keda koos Julio Velascoga märgiti ära 20. sajandi maailma parimate autasustamisel (Platonov suri 2005. a. detsembris).

Kui Tallinna ”Kalev” 1968. aastal NL-i meistriks tuli, oli meeskona tegevuse motoks “esimene üles”, mis tähendas rünnakut esimeselt tõstelt, kiirust ja pettelööke. Sellise mängutaktika aluseks oli pallingu ideaalne vastuvõtt ja palli täpne suunamine sidemängijale, mis võimaldas meeskonnal loominguliselt ja ebastandardselt rünnata ning oma mängu vastasele peale suruda. Selles osas oli Eesti, Ukraina ja NL-i teenelisel treeneril Ivan Dratšovil erakordne anne.

Vjatšeslav Platonov ütles ”Kalevi” treeneri Ivan Dratšovi iseloomustamiseks: „Ta oli mõtlev, analüüsiv, suur asjatundja, kes oskas valida ja kujundada meeskonnale sobiva mängutaktika sõltuvalt nendest mängijatest, keda ta juhendas ja milline potentsiaal meestes peitus. ”Kalev” mängis nagu juut – ise mängis, aga teistel ei lasknud mängida.”

Raimund Pundi, Ivan Dratšov ja Vjatšeslav Platonov on treenerid, keda võrkpall austab igavesti ja kes tõstsid Eestimaa mehed kilbile.
Ajad on muutunud ja võrkpallimäng on muutunud. Praeguse mängutaktika kohta võiks öelda, et esimese tempo rünnak on mängu võti ja peamine „relv“ rünnakul on just hea blokk.

Me võime imestada Robert Tähe rünnakuefektiivsuse üle, sest tema löögikõrgus (351 cm) võrreldes näiteks Tähest 24 cm pikema Venemaa koondislase Lihošertsoviga (215 cm ja 356 cm) on vaid 5 cm madalam! Ometi suudab Täht ka nende vastu edukalt rünnata.

Täht lihtsalt seisab kõrgel õhus kauem kui blokeerijad, ta suudab tunnetada bloki iseloomu ja teha välkkiire otsuse targa ründelöögi sooritamiseks. Lisaks on tal plahvatuslikult kiire löögikäsi. Loomulikult eeldab see kõik väga head teineteise mõistmist sidemängijaga, kes suudab korraliku tõste ette mängida. Täht ei ole silmad kinni täie jõuga rammija, vaid tark ja intelligentne mängija. Sellist võitlejahingega meest tahab iga võistkond oma ridadesse. Nii saabki selgeks, miks Robert Täht oli möödunud hooajal Türgi liigas sageli kohtumises resultatiivseim mängija.

Öeldakse ikka, et õnnetus ei hüüa tulles. Ei hüüdnud ka Tähele. Selline juba on kord sport. Iga valu annab järgi ja iga haav kasvab kinni. Kõige tähtsam on täiesti terveks saada. Siis on võimalus peatreener Vital Heyneni juhendamisel järgmine samm astuda.

Soovin Robert Tähele rahulikku ja head paranemist, et siis tervena meid jälle rõõmustada.

Artikli autor: Hillar Karm, Eesti Spordiajaloo Seltsi juhatuse liige, võrkpalliveteran.

balteco.com

Jaga postitust

Lisa kommentaar